5.2. Demokraatlik Euroopa

5.2. Demokraatlik Euroopa

1) Euroopa Liidu asutajad

❯ Robert Schuman

❯ Paul-Henri Spaak

❯ Joseph Bech

❯ Walter Hallstein

❯ Jean Monnet

2) Põhjamaade poliitika ja majandus

❯ Rootsi

❯ Norra

❯ Taani

❯ Island

❯ Soome

❯ Soome ja Eesti

---

Robert Schuman

Robert Schuman (1886–1963) sündis Saksamaa alamana Luksemburgis. Pärast Esimest maailmasõda liideti Alsace-Lorraine, kus ta siis elas, Prantsusmaaga ja ta sai Prantsuse kodanikuks. Enne Teist maailmasõda kuulus ta Prantsuse parlamenti, varjas end sõja ajal Saksa okupatsioonivõimude eest ja valiti pärast sõda uuesti parlamenti. 1946. a oli ta Prantsusmaa rahandus-, 1947.–1948. a peaminister. Aastatel 1948–1953 oli ta kaheksa lühiajalise valitsuse välisminister. 1958–1960 oli Schuman Euroopa Majandusühenduse parlamentaarse assamblee president. 1950. aasta 9. mail tegi Schuman Prantsusmaa välisministrina ettepaneku asutada Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Selle nn Schumani deklaratsiooni tõttu tähistatakse alates 1985. aastast 9. maid Euroopa päevana.

 

 

 

 

 

---

Paul-Henri Spaak

Paul-Henri Spaak (1899–1972) oli sotsialistist Belgia poliitik ja peaminister aastatel 1938–1939, 1946 ja 1947–1949. Ta oli veendunud lõimumispoliitika toetaja, esialgu Belgia, Hollandi ja Luksemburgi tolliunioonina, seejärel aga juba Euroopa Söe- ja Teraseühendusena. 1952–1954 oli ta söe- ja teraseühenduse parlamentaarse assamblee president ja Euroopa Majandusühenduse eestvedajaid, juhtides Rooma lepingu sõlmimist ettevalmistavat komiteed. 1957–1961 oli ta aga NATO peasekretär.

 

 

 

 

 

 

---

Joseph Bech

Joseph Bech (1887–1975) oli Luksemburgi peaminister 1926–1937 ja 1953–1958. Aastatel 1937–1953, sh 1940–1945 Londonis eksiilis, oli ta välisminister ja viinamarjakasvatuse minister. Bechi teeneks on, et 1950. a vähem kui 300 000 elanikuga väikeriigist (Tallinnas oli 1959. a 283 000 elanikku) sai Euroopa ühenduste võrdväärne liige, mis on täna üks maailma rikkamaid riike. Pariisi lepingu sõlmimise ajal 1951. a, kui vaieldi selle üle, kuhu paigutada söe- ja teraseühenduse keskasutused, pakkus Bech ajutiseks asukohaks oma pealinna, et arutelud ei takerduks. Nii sai Luxembourgist üks kolmest Euroopa keskasutuste asukohast Brüsseli ja Strasbourgi kõrval. Täna on seal Euroopa Kohus, Kontrollikoda, Investeerimispank ja Euroopa Parlamendi peasekretariaat ning mitu Euroopa Komisjoni teenistust.

 

 

 

 

---

Walter Hallstein

Walter Hallstein (1901–1982) oli enne Teist maailmasõda Rostocki ülikooli õigusteaduskonna professor. Ta mobiliseeriti 1942. a Wehrmachti, teenis ohvitserina Prantsusmaal, langes 1944. a suvel ameeriklaste kätte vangi ja oli sõjavangilaagris USAs. 1946–1948 oli ta Frankfurdi ülikooli rektor. 1951–1958 oli ta Saksa välisministeeriumi riigisekretär. Ta oli liidukantsleri ja välisministri Adenaueri lähim kaastööline Saksamaa juhtimisel koostööle Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja teiste lääneriikidega ning liitumisele söe- ja teraseühenduse ning NATOga. Hallstein sai hästi läbi Briti konservatiivide liidrite peaministrite Harold Macmillani ja Edward Heathiga. Viimase ametiajal liitus Ühendkuningriik 1973. a Euroopa Majandusühendusega. Vastuolud Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle’iga, kes oli vastu Euroopa Majandusühenduse Komisjoni võimu kasvule, viisid Hallsteini ametist lahkumiseni.

 

 

 

 

---

Jean Monnet

Euroopa Majandusühenduse üks algatajaid oli Jean Monnet (1888–1979). Ta sündis Prantsuse konjakitöösturi pojana ja esindas enne Esimest maailmasõda isa ettevõtet teistes Euroopa riikides. Esimese maailmasõja ajal koostas ta projekti Briti ja Prantsuse sõjamajanduse lõimimiseks, mis sõja lõpuks osaliselt teostati. Selle tunnustuseks valiti ta 1919. a Rahvasteliidu asepeasekretäriks. 1923. a lahkus ta pettununa Rahvasteliidu teenistusest ja hakkas tegutsema rahvusvahelises panganduses. 1932–1936 oli ta Hiina rahandusministri nõuandja. Teise maailmasõja ajal korraldas ta jälle Briti, Prantsuse ja USA sõjamajanduse koostööd. Majandusteadlane John Maynard Keynes väitis, et Monnet’ tegevus lühendas sõda tervelt aasta võrra. 1952–1955 oli Monnet söe- ja teraseühenduse Ülemameti president. 1976. a andis Euroopa Ühenduste Ministrite Nõukogu talle esimese Euroopa aukodaniku tiitli. Hiljem on selle au pälvinud ainult Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl ja Jacques Delors, kes oli Euroopa Komisjoni president aastatel 1985–1995. 

---

Rootsi

Rootsi poliitikas on sotsiaaldemokraatidel olnud tugev positsioon juba ligi sajandi vältel. Esimest korda moodustasid nad valitsuse 1920. a. Kümme aastat oli peaministriks Per Albin Hansson, kellel 1946. a järgnes 23 aastat peaministri ametit pidanud Tage Erlander. Tema järeltulija oli samuti sotsiaaldemokraat Olof Palme, kes oli aastatel 1969–1986 kahel korral peaminister. Olof Palme langes atentaadi ohvriks, mille asjaolud on tänini välja selgitamata. Hiljem olid tuntumad sotsiaaldemokraatidest peaministrid Ingvar Carlsson (1986–1991, 1994–1996) ja Göran Persson (1996–2006). 1991–1994 oli peaministriks parempoolse moderaatide partei juht Carl Bildt, kes arendas lähedasi suhteid Eestiga. 2006–2014 oli Bildt välisminister. Rootsi peaminister on a-st 2014 sotsiaaldemokraatide liider Stefan Löfven.

Rootsil on tugev ekspordile orienteeritud tööstus, mille peamisteks valdkondadeks on metallurgia, masinaehitus, sh auto- ja relvatööstus, elektroonikatööstus, metsa- ja paberitööstus jm. Rootsi ettevõtted nagu SKF (kuullaagrid), Volvo ja SAAB (autotööstus), Bofors (relvad), ASEA, Ericsson ja Electrolux (elektroonika), Husqvarna (põllu- ja metsatööriistad) jmt said maailmakuulsaks eeskätt oma kõrge kvaliteedi poolest. 20. sajandi lõpul kasvasid kiiresti Rootsi pangad Swedbank ja SEB (Skandinaviska Enskilda Banken), mille kontrolli all on tänapäeval ka suur osa Eesti pangandusest.

Välispoliitikas on Rootsi hoidnud kindlalt oma neutraliteeti, kuid toetas rahvuslikke vabastusliikumisi kolmandas maailmas ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni. Rootslane Dag Hammarskjöld oli 1953–1961 ÜRO peasekretär. Külma sõja ajal hoidus Rootsi igasugustest välispoliitilistest sammudest, mis ärritanuks NSV Liitu. Rootsi kohtles Balti riike NSV Liidu osana ja suhtus ettevaatlikult Balti riikide iseseisvusliikumisse, sh Eestis puhkenud laulvasse revolutsiooni. 

---

Norra

Norra sisepoliitikas domineerisid poole sajandi vältel sotsiaaldemokraadid (tööerakond). Nad olid enamasti võimul perioodil 1935–1965 (Teise maailmasõja ajal eksiilvalitsusena). 1945–1965 moodustas neli valitsust tööerakondlane Einar Gerhardsen. Seejärel on tööerakond valitsenud vaheldumisi paremtsentristlike koalitsioonivalitsustega. 1981, 1986–1989 ja 1990–1996 oli peaminister tööerakondlane pr. Gro Harlem Brundtland ja 2005–2013 tema erakonnakaaslane Jens Stoltenberg, kellest sai seejärel NATO peasekretär. Erinevalt varasemast oli tööerakond nüüd koalitsioonis sotsialistliku vasakpartei ja keskparteiga. A-st 2013 on kaks valitsust moodustanud konservatiivse partei liider Erna Solberg.

1947. a liitus Norra Marshalli plaaniga ja sai 400 miljonit dollarit USA abi. 1950. aastatel ehitati suuri hüdroelektrijaamu ning arendati terase- ja alumiiniumitööstust. Norra üks tähtsamaid majandusharusid on alati olnud kalandus. Norra liitus Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga (EFTA) alles 1960. a, sest pelgas Rootsi tööstuse ja Taani põllumajanduse konkurentsi. 1969. a leidis Philips Petroleum suured naftavarud Põhjameres ja algas Norra naftaajastu. Norra laiendas oma majandusvööndit kokkuleppel naaberriikidega (v.a NSV Liit) 200 meremiilini ja alustas Põhjameres nafta puurimist. Selle tulukus kasvas pärast kütusehindade tõusu 1970. aastatel. Suured naftatulud võimaldasid kiiresti tõsta norralaste heaolu ja teha suuri investeeringuid, sh välisriikides.

2017. a oli Norra maailma 11. naftaeksportija, tema osakaal maailma naftatoodangus on umbes 3%. Väikeriigile iseloomulikult pööras Norra suurt tähelepanu oma välispoliitilise positsiooni kindlustamisele. Norra orienteerus külma sõja ajal Ühendkuningriigile ja USAle ning oli üks NATO asutajaliikmetest 1949. a. Norra eksiilvalitsuse endine välisminister Trygve Lie oli 1946–1952 esimene ÜRO peasekretär. Välismajanduslik konkurents ja riigi suured naftatulud olid aga üheks põhjuseks, miks 1994. a referendumil otsustas Norra mitte liituda Euroopa Liiduga. Küll kuulub Norra koos Islandi ja Liechtensteiniga Euroopa Majanduspiirkonda ja Schengeni viisaruumi. 

---

Taani

Taanit valitsesid kuni 1980. aastate alguseni enamasti sotsiaaldemokraatide valitsused, kas üksi või siis koalitsioonis liberaalide või väiksemate tsentriparteidega. Jens Otto Krag oli peaminister 1962–1968 ja 1971–1972, Anker Jørgensen moodustas aastatel 1972–1973 ja 1975–1982 viis valitsust. Seejärel oli Poul Schlüter aastatel 1982–1993 järgemööda nelja konservatiivide, liberaalide ja paremtsentristide koalitsioonivalitsuse peaminister. Järgnes nn Rasmussenide ajastu. 1993–2001 moodustas sotsiaaldemokraat Poul Nyrup Rasmussen neli koalitsioonivalitsust paremtsentristlike väikeparteidega. Talle järgnes liberaal Anders Fogh Rasmussen, kes oli 2001–2009 kolme liberaalide ja konservatiivide koalitsioonivalitsuse peaminister ning valiti 2009. a NATO peasekretäriks. Talle järgnes erakonnakaaslane Lars Løkke Rasmussen, kes oli peaminister 2009–2011 ja on uuesti valitsusjuht 2015 a-st.

Taani majanduses on suur roll nii kõrgtehnoloogilisel tööstusel kui ka intensiivsel põllumajandusel. Taani ettevõtted puurivad Põhjameres naftat ja gaasi alates 1972. a-st ning alates 1997. a varustab Taani end nafta ja gaasiga ise ning on kütuseeksportija. Suurt tähelepanu pööratakse Taanis ka taastuvenergiatootmise arendamisele. Taani asub paljudel saartel, seetõttu oli riigi ühendamiseks tähtis sildade rajamine nende vahele. 1998. a valmis seni pikim, Sjællandi saart (kus asub pealinn Kopenhaagen) Jüüti poolsaarega ühendav Suure-Beldi sild, mis koosneb kahest ligi 7 km pikkusest osast. 2000. a valmis ligi 8 km pikkune Sundi sild, mis ühendab Kopenhaageni Malmöga Rootsis.

Taani ekspordib põllumajandussaadusi, naftat ja gaasi, aga ennekõike tööstustoodangut ja teenuseid. Taanis on muuhulgas tugev farmaatsiatööstus, laevandus ja laevaehitus. Taani võimsaim kontsern on 20. sajandi alguses rajatud A. P. Møller – Mærsk A/S. Mærsk Line on maailma suurimaid merekonteinervedude haldajaid, kuid tegeleb ka nafta ja gaasi puurimisega. Kontsernile kuulub või kuulus mitu jaekaubandusketti, lennufirma Maersk Air, osa pangast Danske Bank jm. Kontserni allüksused tegutsevad ka Eestis, nt Møller Auto (autode müük ja hooldus), Maersk Eesti AS (merekonteinerveod) jm. 1994–2009 kuulus kontsernile Loksa laevatehas, 1997–2007 Narva tehas Baltijets ning 1996–2003 pool tänaseks tegevuse lõpetanud Eesti lennufirma Estonian Air aktsiatest.

 

 

---

Island

Island on 2,5 korda suurem kui Eesti, kuid elanikke on ainult 350 000. Island oli esimene Euroopa riik, mis 1991. a Eestit tunnustas ja diplomaatilised suhted sõlmis. Tänapäeval elab saarel ka hulk eestlasi. Island on paljuparteiline parlamentaarne demokraatia. Kuni 21. sajandi alguseni domineerisid paremtsentristlike iseseisvuspartei ja progressiivse partei koalitsioonid vaheldumisi sotsiaaldemokraatide valitsustega. Pärast panganduskriisi on poliitika muutunud turbulentsemaks. 2017. a-st on peaminister Katrín Jakobsdóttir vasak-rohelisest liikumisest. Kauaaegseim peaminister oli iseseisvuspartei esimees Davíð Oddsson (1991–2004). Sotsiaaldemokraat Jóhanna Sigurðardóttir oli maailma esimene avalikult homoseksuaalne valitsusjuht (peaminister 2009–2013). Vigdís Finnbogadóttir oli esimene naispresident maailmas (1980–1996).

Islandi poliitika kaks suuremat teemat on olnud NATO õhuväebaas Keflavikis ja nn tursasõjad Ühendkuningriigiga. 21. sajandil lisandus ränk finantskriis ning Eyjafjallajökulli vulkaanipurse 2010. a aprillis, millest õhku paiskunud tuhapilv seiskas suure osa põhjapoolkera lennuliiklusest ja osutas, kui haavatav on üleilmastunud ja tehnoloogiast sõltuv maailm.

USA õhuväebaas Keflavikis umbes 400 km kaugusel Reykjavikist rajati Teise maailmasõja ajal vahepeatuseks lennukitele, mis lendasid USAst Briti saartele ja hiljem Euroopa mandrile või vastupidi. 1947. a lahkus USA lennuvägi Keflavikist. 1949. a oli Island üks NATO asutajaliikmetest, kuigi Islandil ei ole kunagi olnud sõjaväge. Juba 1949. a toimus suur meeleavaldus NATOga liitumise vastu. NATOst lahkumine oli osa Islandi poliitilisest debatist kogu külma sõja vältel. 1951. a võttis USA Keflaviki baasi uuesti kasutusele luurelendudeks Põhja-Atlandil ja NSV Liidu strateegiliste pommitajate jälgimiseks. Kui viimased lähenesid Ameerika mandrile, tõusid Keflavikist õhku püüdurhävitajad. 1951. a formeeriti USA väejuhatus Islandil (Islandi kaitsejõud, Icelandic Defense Force). USA lahkus Keflavikist ja likvideeris kaitsejõud 2006. a. Ka praegu arutletakse Keflavikki naasmise üle, et jälgida sealt Vene allveelaevade tegevust Põhja-Atlandil. NATO raames vastutab USA endiselt Islandi kaitsmise eest.

Kalandus on Islandi tähtsaim majandusharu. Islandi rannikuveed on kalarohked ja Briti kalurid kalastasid Islandi vetes juba 15. sajandil. Külma sõja ajal põrkusid Ühendkuningriigi, ookeanikalurite ja Islandi huvid ning viisid kolme veretu tursasõjani (1958–1961, 1972–1973 ja 1975–1976) Ühendkuningriigi ja Islandi vahel. Islandi rannavalvelaevad tõrjusid Briti traalereid ja lõikasid läbi nende traalitrosse. Tuli ette ka rammimist. Briti merevägi saatis Islandi lähistele oma sõjalaevad. Island aga kasutas trumbina ähvardust NATOst välja astuda ja Keflaviki baas sulgeda, mida külma sõja ajal ei saanud lubada ei ameeriklased ega britid. 1976. a katkestas Island korraks Ühendkuningriigiga diplomaatilised suhted. Iga tursasõja lõpuks saavutati kompromiss, mida on käsitatud Islandi võitudena.

Aastatel 2008–2011 tabas Islandit rahanduskriis, mis sai alguse mitme erapanga pankrotist. See omakorda oli osa ülemaailmsest finantskriisist, mis algas USAst. 2009. a peaministriks saanud Jóhanna Sigurðardóttiri valitsus tegi taotluse Euroopa Liiduga liitumiseks (1992. a oli Island sõlminud assotsiatsioonilepingu), kuid 2013. a võttis Island taotluse tagasi, sest parempoolsed erakonnad ja küsitluste järgi ka enamik kodanikest on liitumise vastu. 

---

Soome

Pärast Teist maailmasõda sai Soomest NSV Liidu sõltlasriik väljaspool idablokki. Soome oli demokraatlik ja eraomandusel põhineva majandusega riik, kuid ei saanud liituda Lääne-Euroopa riikide organisatsioonidega ja tegi koostööd VMNiga. Soome sõltuvussuhet NSV Liidust tuntakse finlandiseerumise ehk soometumisena. Pärast NSV Liidu lagunemist on soomlased pidanud seda oma ajaloo häbiväärseks osaks, mille sisuks oli poliitikute pugemine NSV Liidu ja tema saatkonna ees (mõiste „koduvenelane“ (kotiryssä) kontaktisiku tähenduses), avalikkuse ja ajakirjanduse enesetsensuur kõiges NSV Liitu ja ka Soome lähiminevikku puutuvas jms.

Kommunistide juhitud valimisliit Soome Rahva Demokraatlik Liit (SKDL) kuulus valitsustesse 1944–1948, SKDLi liige Mauno Pekkala oli 1946–1948 peaminister ja SKDLi käes olid justiits-, sise- ja sotsiaalministri portfellid ning aseministri portfellid ka välis- ja kaitseministeeriumis. Samuti oli oli SKDLi mõju all rahvusringhääling Yleisradio, mille juht oli kommunistide lähikonda kuuluv kirjanik ja majandustegelane, eesti päritolu Hella Wuolijoki. Stalin näinuks meeleldi, et võim Soomes läheb täielikult kommunistide kätte nagu Tšehhoslovakkias 1948. a, kus kommunistidel oli samuti tugev toetus. Seda aga ei juhtunud. Jõuametkondade ülevõtmine ei viinud Soomes kommunistide võimuhaaramiseni. Üks põhjusi oli tugev demokraatiatraditsioon.

1919–1994 oli Soome tugeva presidendivõimuga vabariik. Oskuslikult erakondade ja rahvaga manipuleerides saavutas keskparteilane Urho Kaleva Kekkonen kolmel korral (1956, 1962, 1968) presidendiks valimise, ametiaja pikendamise (1973) ning neljanda presidendiks valimise (1978). Ta väitis et on ainus, kes suudab tänu oma tutvustele NSV Liidu juhtkonnas tõrjuda NSV Liidu nõudmisi suunata Soome välispoliitika veel rohkem idanaabri kiiluvette. Suur osa poliitilisest eliidist oligi selle väitega nõus.

Soome parlament on ühekojaline 200-liikmeline Eduskunta. Alates vaherahu sõlmimisest kuni NSV Liidu lõpuni oli Soomel 37 valitsust. Enamasti moodustasid need vaheldumisi Keskpartei (endine maapartei) ja sotsiaaldemokraadid ning sageli olid valitsused paljuparteilised koalitsioonivalitsused. Esimese valitsuse, kus parempoolsete (koonderakond, soome k Kokoomus) käes oli peaministrikoht, moodustas Harri Holkeri 1987. a. Soome poliitikas on kaalukeeleks liberaalne Rootsi Rahvapartei, mis esindab rootsikeelse vähemuse huve, kuid mille poolt hääletavad ka paljud soomlased.

1987. a valimistest alates on Soome valitsused püsivamad. Kaks valimisperioodi on olnud peaministriks sotsiaaldemokraat Paavo Lipponen (1995–2003) ja keskparteilane Matti Vanhanen (2003–2010). 2011–2015 oli võimul koonderakond, alates 2015. aastast on peaminister keskparteilane Juha Sipilä. Soome presidendid olid 1982–1994 sotsiaaldemokraat Mauno Koivisto ning vastavalt 1994–2000 ja 2000–2012 tema erakonnakaaslased Martti Ahtisaari ja Tarja Halonen. 2012. ja 2017. a valiti Soome presidendiks Kokoomuse kandidaat Sauli Niinistö, kes oli varem olnud justiitsminister ja rahandusminister ning ühtlasi asepeaminister. 

 

---

Eesti ja Soome

Soome on olnud Eesti tähtsaim partnerriik. 1965. a taasavatud Tallinna-Helsingi laevaliin tõi soomlased uuesti eeskätt Tallinna tänavapilti ja Soome ettevõtjad olid esimeste seas, kes NSV Liidu lagunemise aastatel hakkasid investeerima Eesti majandusse. Soome majandusedu, eeskätt Nokiat, on Eestis eeskujuks toodud. Soome on Eesti tähtsamaid väliskaubanduspartnereid. Soome on tähtsaim töörände sihtkoht eestlaste jaoks, Soomes töötab kümneid tuhandeid eestlasi. Seda soodustab nii lähedus kui seegi, et soome keele omandamine on eestlastele lihtne.

Hoolimata NSV Liidu suurest mõjust Soome välispoliitikale ei võtnud Soome mitte kunagi seisukohta Balti riikide okupeerimise tunnustamise või mittetunnustamise küsimuses vaatamata isegi mitte president Kekkose külaskäigule Eestisse 1964. aastal. Vastupidi, Kekkose visiit ja tema kõne Tartu ülikooli aulas süstis eestlastesse hoopis oma rahvuse säilimise lootust. Soome televisiooni vaatamine, mis Põhja-Eestis oli võimalik, oli eestlaste aknaks Euroopasse. Soome kultuuriseltsid ja tuhanded soomlased toetasid ja abistasid eestlasi paljudes valdkondades. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist kasvas koostöö veelgi.