1.3. Impeeriumid ja imperialism
❯ Kontsessioonid Hiinas
❯ Briti-Prantsuse vastuolud Aafrikas
❯ Keisritiitel
❯ Kaart: Impeeriumid
Briti-Prantsuse vastuolud Aafrikas
Kui Suurbritannia koloniaalpoliitiline visioon nägi ette katkematu Briti valduste vöö Egiptusest Kaplinnani Ida-Aafrikas, siis prantslaste plaaniks oli samasugune lääne-ida-suunaline vöö Dakarist Atlandi ookeani rannikul kuni Djiboutini India ookeani rannikul.
Egiptus, ehkki formaalselt Türgi valdus, oli suure autonoomiaga ja tugeva Briti mõju all. 1859–1869 ehitas prantslase Ferdinand de Lessepsi algatatud ja juhitud rahvusvaheline ettevõte Suessi kanali. Kanal ehitati Egiptuse territooriumile ja vaatamata brittide vastuseisule andis Egiptuse valitsus Lessepsile kanali ehitamiseks kontsessiooni. Alguses töötas kanal kahjumiga, mis viis Egiptuse valitsuse pankroti äärele. 1875. aastal ostis Suurbritannia Egiptuse riigile kuulunud aktsiad ja seega ka osa kontrollist kanali üle. Egiptuse majandus läks Briti-Prantsuse kontrolli alla; rahandusministriks nimetati inglane ja tööministriks prantslane. 1879. aastal puhkes nooregiptlaste ülestõus välismaise sekkumise vastu. 1882. aasta suvel sekkus Briti armee, lõi ülestõusnud puruks ja okupeeris Egiptuse. Briti okupatsioon kestis 40 aastat.
1881. aastal algas Sudaanis Mahdi ülestõus (juht Muhammad Ahmad (1844–1885), kes kuulutas end Mahdiks, prohvet Muhamedi järeltulijaks), mis õnnestus lõplikult maha suruda alles 1899. aastal. Mahdistid rajasid kalifaadi, mis haaras suure osa tänapäeva Sudaani ja Lõuna-Sudaani territooriumist ning ähvardas tungida Punase mereni. Ülestõusu mahasurumise käigus põrkusid Niiluse ülemjooksul Briti, Prantsuse, Belgia ja Itaalia koloniaalambitsioonid. Üks osapooltest oli ka Etioopia keisririik, mida Itaalia üritas ebaõnnestunult vallutada. 1898. aastal seisid Prantsuse ja Briti-Egiptuse üksused vastamisi Fašodas (tänapäeval Kodok Lõuna-Sudaani põhjaosas), kuhu prantslased olid ehitanud väikese kindluse. Konflikt õnnestus lahendada rahumeelselt: prantslased lahkusid ja Sudaanist sai Briti-Egiptuse ühisvaldus.
Keisritiitel
Keiser ehk imperaator on valitseja, kellele kuulub ilmalik universaalvõim. Mõned keisrid taotlesid maailmavalitsemist.
Nimetus keiser tuleb eesti keelde saksa keelest (Kaiser) ja tuleneb Julius Caesari nimest, kes oli Rooma diktaator 49–44 eKr. Caesari adopteeritud poeg Augustus oli 27 eKr – 14 pKr esimene Rooma keiser (imperaator) ja nimi Caesar oli edaspidi Rooma keisri tiitli osa.
Lääne-Euroopa keisrite eelläija oli Rooma (Lääne-Rooma) keiser. 800. aastal lasi frankide kuningas Karl Suur paavstil end keisriks kroonida ja pani aluse Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigile. Selle viimase keisri, Habsburgide dünastiasse kuulunud Franz II, sundis Napoleon 1806. aastal tiitlist loobuma. Napoleon ise oli lasknud end keisriks kroonida 1804. aastal. Keisritiitlit kandis ka Ida-Rooma, Bütsantsi valitseja.
Venemaa valitsejad lugesid end õigeuskliku keisrivõimu jätkajaks (nn kolmas Rooma) ja suurvürst Ivan IV võttis 1547. aastal kogu Venemaa tsaari tiitli, mis tuleneb Caesari nimest. Teised Euroopa riigid esialgu Venemaad keisririigina ei tunnustanud. Pärast võidukat Põhjasõda võttis tsaar Peeter I endale 1721. aastal keisri ehk imperaatori tiitli (Император Всероссийский).
Minu märkmed