3.7. Rahvusvahelised suhted 1930. aastatel ja suuremad relvakonfliktid

3.7. Rahvusvahelised suhted 1930. aastatel ja suuremad relvakonfliktid

❯ Hiina kodusõda
❯ Hispaania sisepoliitiline ebastabiilsus
❯ Jaapani militarism

Hiina kodusõda

Revolutsioon ja sõjapealike ajastu

Hiina oli maailma suurima elanike arvuga riik: 1910. aastal elas Hiinas hinnanguliselt 439 miljonit inimest. Briti Indias (koos tänapäeva Pakistani, Bangladeshi ja Birmaga) oli 1891. aastal 287 miljonit ja Venemaal 1897. aastal 126 miljonit elanikku.

1911. aasta sügisel puhkes Hiinas Xinhai revolutsioon. Qingi dünastia viimane keiser Pu Yi (1906–1967) kukutati ja Hiinast sai vabariik. 1912–1949 ei suutnud ükski Hiina valitsus riiki oma kontrolli alla saada: paralleelselt pideva kodusõjaga okupeeris Jaapan 1930. aastate lõpul Hiina idaranniku, riigi rahvarohkeima piirkonna. Kodusõda jätkus ka pärast Jaapani kapituleerumist ja teise maailmasõja lõppu 1945. aastal.

1916. aastal suri Hiina president Yuan Shikai ja algas niinimetatud sõjapealike ajastu – Hiina jagunes paljudeks omavahel võitlevate väepealike võimu all olevateks territooriumideks. Siiski tunnustasid nad kõik Hiina riikluse kandjana parajasti Pekingit kontrollivat jõudu. 1920. aastatel tugevnes Lõuna-Hiinas Guomindangi (Hiina vanim ja mõjukaim rahvuslik Rahvapartei) võim. Guomindangi asutaja oli Hiina revolutsiooni juht ja esimene president Sun Yatsen (1866–1925). Sun Yatseni järel tõusis partei liidriks Chiang Kai-shek (Jiang Jieshi, 1887–1975).

Mõju pärast Hiinas võistlesid pärast esimest maailmasõda eriti Jaapan ja NSV Liit. Alates 1921. aastast toetas NSV Liit koos Kominterniga Guomindangi, sundis Hiina kommuniste sellega koostööd tegema ja tunnustas selle valitsust Hiina seadusliku valitsusena.

1925–1926 loodi NSV Liidu nõunike abil Guomindangi rahvuslik-revolutsiooniline armee, mis purustas Põhjaretke (1926–1928) käigus osa väepealikke ja kehtestas oma võimu suuremas osas Hiinast.

1927. aastal lõi Chiang Kai-shek kommunistidest lahku ja NSV Liidu nõunikud saadeti kodumaale tagasi. 1928. aastal moodustasid kommunistid oma Rahvavabastusarmee (Punaarmee), mis 1928–1949 võitles NSV Liidu toetusel Guomindangi vastu. 1931. aasta novembris kuulutasid kommunistid Lõuna-Hiinas Ruijinis välja Hiina nõukogude vabariigi.

1934. aastal algas niinimetatud Pikk marss – kommunistid lahkusid Lõuna-Hiinast ning koondusid Shaanxi provintsi Yanani, kus kommunistide peakorter asus kuni 1948. aastani. 1949. aastal kehtestasid kommunistid kontrolli kogu Hiina üle ja hõivasid 1950. aastate alguses Tiibeti. Hiina kommunistide ja Hiina rahvavabariigi juht oli Mao Zedong (1893–1976). Guomindang taganes Taiwani saarele, kus Chiang Kai-shek juhtis USA toetatud Hiina Vabariiki kuni oma surmani.

Hispaania sisepoliitiline ebastabiilsus

Hispaania sisepoliitika oli ebastabiilne alates 19. sajandi keskpaigast. Radikaalide ja sotsialistide toetuspinnaks oli suur vähese maaga või ilma maata talupoegkond ning väikesearvuline töölisklass. Konservatiivid ja monarhistid toetusid suurmaaomanikele, ohvitserkonnale ning katoliku kirikule.

1923. aastal tegi kindral Miguel Primo de Rivera sõjaväelise riigipöörde ja sai kuninga toetusel peaministriks. Ta algatas mitu reformi, kuid sattus konflikti nii haritlaskonna, aadlike, majandustegelaste kui ka ohvitseridega ja astus 1930. aastal tagasi.

1931. aastal valiti Asutav Kogu, mis võttis vastu liberaaldemokraatliku põhiseaduse ja kuulutas Hispaania vabariigiks. Stabiilsust aga ei saavutatud ning parem- ja vasakpoolsete kompromissitu vastasseis jätkus.

1935. aastal, pärast natside võimuletulekut Saksamaal otsustas Komintern lubada kommunistlikel parteidel koos sotsialistide ja väikekodanlike parteidega fašismivastaseid rahvarindeid moodustada. Hispaania Rahvarinne võitis 1936. aasta valimised napi eduga parempoolsete erakondade Rahvusrinde ees. Rahvarindesse kuulusid sotsialistid, kommunistid, trotskistid ja vabariiklased. Rahvarinnet toetasid Galicia ja Kataloonia rahvuslased ning sotsialistlikud ja anarhosündikalistlikud ametiühingud. Presidendiks sai pahempoolne vabariiklane Manuel Azaña (1880–1940), peaministriks tõusis kommunistide toetusel sotsialistliku töölispartei liige Juan Negrín.

Jaapani militarism

Meiji ajastul 1868–1912 avati Jaapan välismaailmale, muudeti ebavõrdsed lepingud Euroopa riikidega, pandi alus Jaapani koloniaalimpeeriumile ja tõusti maailma suurriikide sekka. 1889. aastal võeti vastu põhiseadus, mis defineeris Jaapani kui kahekojalise parlamendiga keisririigi. Keisril oli suur võim, ta nimetas ametisse peaministri ja valitsuse, kinnitas seadused ning oli sõjaväe ülemjuhataja.

Parlament sarnanes Briti parlamendiga: ülemkotta kuulusid keiserliku perekonna liikmed ja kõrgaadel, alamkoda valiti varandustsensusega valimistel. Ehkki valitsus ei olnud parlamendi ees aruandekohustuslik, oli parlamendi heakskiit valitsusele oluline, sest parlament pidi kinnitama riigieelarve. Ülemkoda võis aga peatada ükskõik millise alamkojas heaks kiidetud seaduseelnõu. Keisri juures oli vanematekogu, kuhu kuulusid nn genrōd, keisri lähikondlastest endised riigimehed, kes valisid peaministri. Jaapan oli absolutismisugemetega konstitutsiooniline monarhia aadli ja sõjaväe suure mõjuga.

Keiser Taishō ajal (valitses 1912–1926) jätkus Jaapani välispoliitiline edu. Esimeses maailmasõjas Antandi poolel võidelnud suurriigina sai Jaapan Rahvasteliidu alaliseks liikmeks ning omandas endised Saksamaa valdused Hiinas ja Vaiksel ookeanil. 1918. aastal oli 70 000-meheline Jaapani kontingent Antandi riikide Siberisse saadetud ekspeditsioonivägede põhijõud. Plaan hõivata Ida-Siber kuni Baikali järveni ebaõnnestus ja Jaapani väed lahkusid 1922. aastal Venemaalt.

1925. aastal laiendati Jaapanis valimisõigus kõigile vähemalt 25-aastastele meestele. Samal aastal võeti vastu avaliku julgeoleku tagamise seadus, mis lubas vangistada igaühe, kes kuulus organisatsiooni, mis oli suunatud eraomandi vastu. Selle seadusega ohjeldati sotsialiste, kommuniste ja anarhiste.

Keiser Hirohito valitses 63 aastat (1926–1989, nn Shōwa periood). Tema valitsemisaja alguses jätkus Jaapani tööstuse ja sõjatööstuse kiire areng. 1931. aastal tungis Jaapan Mandžuuriasse ja 1937. aastal alustas ohvriterohket sõda Hiina vastu, mida mõnikord peetakse teise maailmasõja tegelikuks alguseks. Rahvasteliit mõistis Mandžuuria okupeerimise hukka, Jaapan astus Rahvasteliidust välja ja jäi välispoliitilisse isolatsiooni.

1932–1945 juhtisid Jaapanit lühikeste vaheaegadega algul admiralide ja hiljem kindralite juhitud valitsused. Jaapan militariseerus kiiresti, üles ehitati võimas sõjavägi ning eriti ookeanilaevastik (sh lennukiemalaevad, mida Jaapanil oli 1941. aastal kümme). Jaapan valmistus võitluseks USA-ga ülemvõimu pärast Vaiksel ookeanil.

Pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal lähenes Jaapan Saksamaale ja Itaaliale, mis kulmineerus kolmikpakti sõlmimisega (Berliini-Rooma-Tokio telg) 1940. aasta septembris Berliinis. Jaapani välispoliitiline eesmärk (1940) oli Ida-Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna allutamine oma võimule Suure Ida-Aasia Õitsengualana, mille liikmeteks pidid Jaapani kõrval saama Jaapani marionettvalitsused Hiinas, Birmas, Filipiinidel, Indias ja Indo-Hiinas ning iseseisev Tai kuningriik.

1941. aastal sõlmis Jaapan neutraliteedilepingu NSV Liiduga. Jaapan sai vabad käed Vaiksel ookeanil ja NSV Liit ei pidanud Euroopas sõdides kartma Jaapani rünnakut Siberis.