4.3.a Maailmavaatesõda

4.3.a Maailmavaatesõda

Eelmine
Järgmine

❯ Atlandi harta
❯ Barbarossa plaan
❯ Holokaust ja inimsusvastased kuriteod
❯ Tabel: Jõudude vahekord 1941. aastal

 

Atlandi harta

• ükski riik ei taotle oma territooriumi ega mõjuvõimu laiendamist;
• kõnealuste rahvaste nõusolekuta ei toimu mingeid territoriaalseid muudatusi;
• kõigil rahvastel on õigus valida endale riigikord;
• kõik riigid, nii võitjad kui ka võidetud, saavad võrdse juurdepääsu maalmakaubandusele;
• paremate tööstandardite, majandusarengu ja sotsiaalse julgeoleku tagamisel on otsustava tähtsusega rahvusvaheline majanduskoostöö;
• luua tuleb püsiv rahu, mis annaks kõigile rahvastele võimaluse elada rahus oma piirides;
• kõigil peab olema vabadus takistamatuks mereliikluseks (juurdepääs kõikidele meredele ja ookeanidele ilma takistuseta);
• kõik riigid peavad loobuma jõu kasutamisest.

Sellega deklareeriti avalikult sihti, mis kandis vilja 1942. aasta jaanuaris, kui leppe jõustasid Ühinenud Rahvaste Ühisdeklaratsiooniga 26 allakirjutanud riiki.

 

Barbarossa plaan

L2hiajalugu_gymn_Iosa_229

Barbarossa plaani järgi ründas väegrupp Nord läbi Balti riikide Leningradi suunas, väegrupp Mitte läbi Valgevene Moskva suunas ja väegrupp Süd pidi vallutama Kiievi ja Ukraina ning tungima seejärel Volga jõeni ja Põhja-Kaukaasiasse. Rumeenia armee tungis läbi Moldova Odessa suunas. Planeeritud eesmärgini siiski ei jõutud.

Saksamaa välksõja plaani NSV Liidu vastu nimetati Barbarossa plaaniks. Wehrmacht, Relva-SS ja liitlaste väed pidid ründama 1200 km pikkusel rindel kolme suure väegrupina.

Väegrupi Nord (ülemjuhataja kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb) eesmärk oli Leningradi ja Balti riikide vallutamine ning selle lähtepositsioonid olid Ida-Preisimaal.

Nord oma kahe armee ja ühe tankiarmeega oli kõige nõrgem väegrupp, aga Karjalas ja Valge mere suunal tehti koostööd Soome armeega. Väegrupi Nord alluvuses võitles ka Hispaania vabatahtlike Sinine Diviis.

Väegrupi Mitte (ülemjuhataja kindralfeldmarssal Fedor von Bock) eesmärk oli Valgevene ja Moskva vallutamine. Sellele väegrupile allusid kaks armeed ja kaks tankiarmeed. Väegrupi lähteala oli okupeeritud Poolas.

Väegrupp Süd (ülemjuhataja Gerd von Rundstedt) pidi vallutama Ukraina ning tungima Volga jõeni ja Põhja-Kaukaasiasse. Pealetungi eesmärk oli ka sõjamajanduslik: Saksamaa vajas Ukraina ja Venemaa mustmullavööndi põllumajandussaadusi, Donbassi kivisütt ja metallitööstust ning Groznõi ja Bakuu naftat. Peale kolme armee ja ühe tankiarmee võitlesid väegrupi Süd juhtimise all ka Itaalia 8. armee, kaks Rumeenia armeed, Slovakkia ekspeditsioonivägi, Ungari armeekorpus ja Saksa jalaväediviisile allutatud Horvaatia rügement. Väegrupi Süd lähteala oli Slovakkias, Ungaris ja Rumeenias.

Barbarossa plaani lõppeesmärk oli jõudmine Arhangelski – Volga jõe – Astrahani joonele.

NSV Liidu plaan sõjaks Saksamaa vastu oli 1941. aasta kevadeks samuti olemas: kavandati sissetungi Rumeeniasse ja Saksamaa okupeeritud Poolasse. Punaarmee koondas vägesid läänepiirile, viis läbi osalise mobilisatsiooni reservõppekogunemiste kujul ning formeeris mitu uut armeed. Balti liiduvabariikides formeeriti 1941. aasta mais 27. armee, millele allutati Eesti, Läti ja Leedu sõjavägedest 1940. aastal moodustatud territoriaalkorpused. Kuid NSV Liidu väed ei olnud hetkeks, kui Saksamaa ootamatult ründas, veel täiesti lahinguvalmis.

Saksamaa koondas NSV Liidu vastu kolme väegrupi ning Saksa-Soome väekoondise alluvuses kokku 157 diviisi ja 12 brigaadi (reserve arvestamata). NSV Liidul oli nelja rinde alluvuses 237 diviisi (Punaarmee laskurdiviiside isikkoosseis oli väiksem kui Saksa jalaväediviisidel). NSV Liidu piiril seisis Punaarmee kolme miljoni mehe vastas neli miljonit Saksamaa ja ta liitlaste sõjaväelast. Punaarmeel oli ligi 14 000 tanki Saksamaa ja tema liitlaste 4600 vastu, ligi 8000 lennukit vastase ligi 5000 vastu ning üle 52 000 suurtüki ja miinipilduja vastase umbes 50 000 vastu. On esitatud ka teistsuguseid arve. Erinevused tulenevad sellest, kuidas arvestatakse reserve, kas arvestatakse ainult töökorras tehnikat või kõiki ühikuid jm. 

Holokaust ja inimsusvastased kuriteod

ÜRO genotsiidikonventsiooni vastuvõtmise otsene ajend oli juutide massimõrv teise maailmasõja ajal – holokaust ehk shoa (shoah – heebrea keeles katastroof). Alguses peeti genotsiidi ja juutide massimõrva isegi samatähenduslikeks, tänapäeval käsitatakse genotsiidina ka mujal maailmas 20. sajandil aset leidnud rahvamõrvu alates armeenlaste hävitamisest 1915. aastal ja lõpetades Rwanda sündmustega 1990. aastatel.

Adolf Hitler ja tema juhitud natsionaalsotsialistid käsitasid juute ühe Saksa rahva põhivaenlasena. Pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal algas Saksamaal riiklikult organiseeritud juutidevastane vägivald. Mitme seadusega piirati juutide kodanikuõigusi, neil keelati astuda riigiteenistusse ning piirati nende võimalusi osaleda ühiskondlikus ja majanduselus. Natsionaalsotsialistid pidasid juudiks igaüht, kelles oli juudi verd. Juudina kohtlemiseks piisas ka sellest, kui üks vanavanematest oli juut.

Algas juutide väljarändamine Saksamaalt, kuid seda takistas nii rahapuudus kui ka teiste riikide soovimatus vastu võtta suurel hulgal juudi pagulasi. Saksamaa survel ja eeskujul piirati juutide õigusi ka Saksamaa autoritaarsetes liitlasriikides Itaalias, Ungaris, Rumeenias jm. Juutide massiline mõrvamine algas teise maailmasõja ajal ja eriti pärast sõja algust NSV Liidu vastu.

Tegutsemiseks okupeeritud Poolas ja 1941. aastal ka sõjakäiguks NSV Liidu vastu formeeriti spetsiaalsed hävitusüksused, nn Einsatzgruppe’d. Need koosnesid SS-i ja SD ohvitseridest ja allohviteridest, kelle tegevust julgestasid Relva-SS-i kompaniid. Einsatzgruppe’d liikusid pealetungivate sõjaväeüksuste järel ning pidid kehtestama esialgse poliitilise kontrolli okupeeritud alade üle, vangistades või hävitades kommunistliku partei funktsionärid ja juudid ning võttes oma kontrolli alla ametiasutused ja arhiivid. Einsatzgruppe A tegutses Baltikumis, Einsatzgruppe B Valgevenes ning Einsatzgruppe C ja Einsatzgruppe D Ukrainas. Einsatzgruppe’d juhtisid esimesi suuremaid juutide massimõrvu.

Eesti ja holokaust

Wehrmacht vallutas Eestit 1941. aasta juulist oktoobrini. Kohe Wehrmachti järel sisenes Eestisse Einsatzgruppe A allüksus Sonderkommando 1a, mida juhtis Martin Sandberger. Vallutatud linnades võeti oma kontrolli alla ametiasutused ning eesti politseiametnike ja Omakaitse liikmete kaasabil registreeriti Eestisse jäänud juudid, keda oli umbes 1000. Juba juulis asutati Tartus ja Pärnus esimesed vangilaagrid, kuhu hävituspataljonlaste ja kommunistliku partei funktsionäride ning kommunistlikus meelsuses kahtlustatud isikute kõrval suleti ka juudid. Kõik Eesti juudid mõrvati enne 1941. aasta lõppu. Tapmiskorraldused kinnitas Saksa julgeolekupolitsei Eestis, mis moodustati Sonderkommando 1a baasil, kuid enamik mahalaskmiskomandode liikmeid olid Eesti politseinike ja ka Omakaitse palgaliste üksuste liikmete seast värvatud vabatahtlikud. Wannsee konverentsil 1942. aasta jaanuaris kuulutati Eesti juudivabaks.

See ei olnud holokausti lõpp Eestis. 1942. aasta sügisel toodi Eestisse kaks ešeloni juudi vange: üks Tšehhimaalt ja teine Saksamaalt kokku umbes 2000 vangiga. Mõlemad ešelonid saabusid Raasiku raudteejaama. Seal pandi enamik vangidest bussidesse ja veoautodele, veeti Kalevi-Liiva endisele polügoonile ning lasti maha. Ellu jäetud mõnisada vangi paigutati Jägalasse rajatud koonduslaagrisse. Jägala laagri, samuti Kalevi-Liiva mahalaskmiste eest vastutas Saksa julgeolekupolitsei alluvuses moodustatud eesti julgeolekupolitsei. Laagri ülem oli eesti ohvitser Aleksander Laak.

1943. aastaks oli Saksamaa kaotanud lootuse Kaukaasia naftaväljadele jõuda. Euroopa teisi naftaallikaid ohustas liitlaste strateegiline pommituslennuvägi. Alternatiivina käsitleti Kirde-Eesti põlevkivist toodetavaid kütteaineid, põlevkivibasseinis kiirendati õlivabrikute ehitamist ja laiendati kaevandamist.

1943. aasta sügisel likvideeriti Kaunase ja Vilniuse juudi getod, kust toodi Eestisse umbes 10 000 vangi. Nende jaoks rajati Vaivara koonduslaager paarikümne harulaagriga. Enamik juute töötas põlevkivitööstuse ehitusobjektidel, kuid ka mujal. Näiteks Klooga harulaagris valmistati Saksa mereväe jaoks betoonmiine. Kuni 1944. aasta suveni suri laagrites ebainimlike tingimuste ja ülejõukäiva töö tõttu sadu vange. 1944. aasta suvel, kui Punaarmee ähvardas Narva rindel ja Sinimägedes läbi murda, alustati Vaivara laagrite evakueerimist. Enamik vange viidi Stutthofi koonduslaagrisse Poolas Gdański lähedal, kuid sadu vange lasti Eredal, Kiviõlis, Lagedil ja mujal ka lihtsalt maha.

1944. aasta 19. septembril lasti Kloogal maha üle 1800 juudi vangi, keda ei suudetud evakueerida. Mõni päev hiljem jõudis kohale Punaarmee. Surnukehi polnud maetud ja Klooga surmalaagrist sai üks esimesi paiku, kust teated juutide massimõrvast koos piltidega levisid üle kogu maailma.

Vaivara laager koos harulaagritega allus SS-i majanduse ja halduse peavalitsusele ning seda juhtiti otse Berliinist. Välisvalveks rakendati kahte kohapeal värvatud politseipataljoni. 287. pataljon oli formeeritud eestlastest, 290. pataljon erinevatel põhjustel Eestisse sattunud venelastest jt NSV Liidu rahvaste liikmetest.

1944. aasta kevadel toodi Tallinna Patarei vanglasse ka mõnisada juudi vangi Pariisi-lähedasest Drancy koonduslaagrist. Enamik neist lasti Eestis maha.

Nõukogude kohtud ja tribunalid mõistsid pärast teist maailmasõda süüdi tuhandeid eestlasi, keda süüdistati koostöös Saksa okupatsioonivõimudega. Nende hulgas oli ka mehi, kes olid osalenud massimõrvades. Kuid nõukogude kohtud ja sõjatribunalid ei olnud sõltumatud kohtud. Hoolimata mahukatest toimikutest ja pikkadest ülestunnistustest ei selgu kogu tõde ja tegelik süü seetõttu mitte kunagi.

Martin Sandberger, kes juhtis Saksa julgeolekupolitseid Eestis kuni 1943. aasta sügiseni, langes 1945. aastal Briti vägede kätte. Ta mõisteti 1948. aastal USA sõjakohtus Nürnbergis surma, kuid tema karistus muudeti 20-aastaseks vangistuseks ja ta vabastati 1958. aastal. Sandberger suri 2010. aastal Stuttgardis 98-aastaselt.

Eesti julgeolekupolitsei juht major Ain Mere jõudis pärast sõda Inglismaale. 1960. aastate alguses mõisteti ta Eesti NSV-s tagaselja surma, kuid teda ei antud NSV Liidule välja.

Jägala laagri endine ülem Aleksander Laak, keda süüdistati samal protsessil, tegi Kanadas enesetapu.

Tartu koonduslaagri ühe juhi Karl Linnase andis USA 1987. aastal välja ja ta suri Leningradis vangla haiglas.

Mis motiveeris massimõrvareid?

Holokausti juhtinud Saksa julgeolekuohvitsere kannustas veendumus oma juhtide poliitika õigsuses, aga ka karjäärihimu ja propaganda õhutatud antisemitism. Näiteks Sandberger oli 1941. aastal umbes 30-aastane ja kasvanud koos Hitleri režiimiga. Needsamad põhjused ei ole välistatud ka mahalaskjate puhul. Uurijad (nt Christopher Browning) on kindlaks teinud, et politseipataljonidesse mobiliseeritud lihtsad alg- ja põhiharidusega saksa mehed osalesid mahalaskmistel üksuse- ehk kambavaimust, otsustusvõimetust käsutäitmisest, hirmust sattuda teiste pilke alla või kartusest saada süüdistatud arguses. Kedagi ei sunnitud mahalaskmisele minema. Keeldujaid oli, kuid palju rohkem oli neid, kes läksid.Sarnased on ka holokaustis osalenud eestlaste motiivid. Antisemitismi Eestis ei olnud, kuid seda asendas mõnevõrra „judeobolševismi” propaganda mõju ning soov kätte maksta nõukogude terrori ohvriks langenud lähedaste ja sõprade eest. Lõpuks leidub alati nii sadiste ja julmureid kui ka neid, kes viinalonksu eest on valmis ükskõik milleks.

Jõudude vahekord 1941. aastal

L2hiajalugu_gymn_Iosa_lk228

Arvud on ümardatud; on esitatud ka teistsuguseid arve. Erinevused tulenevad sellest, kuidas arvestatakse reserve, kas arvestatakse ainult töökorras tehnikat või kõiki ühikuid jm.

Eelmine
Järgmine
Minu märkmed

Lisa uus märge