1.2. Monopolid ja maailmamajandus 1870–1914
❯ Kontsessioonid Hiinas
❯ Meiji ajastu
❯ Diagramm: Kivisöetoodangu kasv aastatel 1875–1913
❯ Kaart: Venemaa impeerium 1913. aastal
Kontsessioonid Hiinas
1839–1842 ja 1856–1860 peeti oopiumisõjad Suurbritannia ja Hiina vahel. Sõdade põhjus oli briti kaupmeeste soov müüa Hiinas järjest suuremas koguses India istandustes kasvatatud oopiumi ja Hiina valitsuse katsed oopiumikaubandust keelata. Oopiumisuitsetamine oli Hiinas muutunud suureks sotsiaalseks probleemiks ja kuritegevuse allikaks. Hiina kaotas mõlemad sõjad ning alates 1842. aastal sõlmitud Nankingi lepingust, mis lõpetas esimese oopiumisõja, sunniti nõrgenev Hiina alla kirjutama mitmele ebavõrdsele lepingule Suurbritannia, USA, Prantsusmaa, Venemaa ja Jaapani, aga ka Saksamaa, Rootsi jt riikidega. Nende lepingutega said lääneriigid eksterritoriaalsed õigused (nn kontsessioonid) Hiina sadamalinnades (Šanghai, Tianjin, Guangzhou, Hankou, Chongqing jt) ning Pekingi saatkondade kvartalis. Hiina kaotas ka Jaapaniga 1894–1895 peetud sõja ülemvõimu pärast Koreas.
1899. aastal puhkes bokserite ülestõus – rahvaülestõus Euroopa riikide, USA ja Jaapani kasvava mõju ning kristluse levitamise vastu. Ülestõus suruti maha USA, Briti, Vene, Saksa, Prantsuse ja Jaapani, aga ka Austria-Ungari ja Itaalia sõduritest ja mereväelastest moodustatud rahvusvahelise ekspeditsioonijõu toetusel. Hiina säilitas iseseisvuse, kuid USA, Euroopa suurriikide ja Jaapani mõju suurenes veelgi.
1895. aastal vallutas Jaapan Taiwani saare, mis 1945. aastal Hiinale tagastati. 1949. aastal taganesid Taiwanile Hiina kodusõja kaotanud Hiina rahvuslased (guomingdanglased), kes jätkasid seal 1912. aastal pärast keisrivõimu kukutamist asutatud Hiina Vabariigiga. Hiina Vabariik esindas Hiinat ÜROs kuni 1971. aastani.
Kontsessioonide ajaloo üks peatükke on Ida-Hiina raudtee lugu. 1891–1904 ehitas Venemaa Transsiberi raudtee, mis ühendas Venemaa Euroopa-osa Vladivostokiga Vaikse ookeani rannikul. 1897–1903 ehitati selle haru, Ida-Hiina raudtee, Tšitast Vladivostokki läbi Mandžukuo, mis sel ajal kuulus Venemaa mõjusfääri. Ida-Hiina raudtee lühendas teekonda tunduvalt. Eksterritoriaalse raudtee keskus rajati umbes poolele teele Tšitast Vladivostokki, Harbini külla, mis kasvas 1917. aastaks rohkem kui 100 000 elanikuga linnaks (tänapäeval on Harbinis üle 10 miljoni elanikku).
Harbinist lähtusid haruteed Daliani sadamasse ja Port Arturisse (tänapäeval Lüshun) Kollase mere ääres. Port Arturisse rajas Venemaa oma mereväebaasi. Vene-Jaapani sõjas läks Lõuna-Mandžukuo koos Daliani ja Port Arturiga Jaapani kontrolli alla ning edaspidi teenindas Vene Ida-Hiina raudtee Tšita ja Vladivostoki ühendust. 1917–1924 oli raudtee Vene valgekaartlaste ja hiinlaste kontrolli all. Harbin oli üheks väravaks, mille kaudu põgenesid Siberist Läände tuhanded bolševike vastased. 1924. aasta NSV Liidu ja Hiina lepinguga kontsessioon lõpetati, kuid raudtee jäi NSV Liidu raudteeametkonna juhtimise alla. Ühelt poolt NSV Liidu ning teiselt poolt Mandžukuo marionettvalitsuse ja Jaapani vahel 1929–1934 väldanud konflikt raudtee pärast lõppes raudtee müümisega Mandžukuole. NSV Liidu kodanikud saadeti NSV Liitu (ja paljud neist omakorda GULAG-i, süüdistatuna spionaažis Jaapani kasuks).
1945. aasta augustis, kui NSV Liit ründas Jaapanit, vallutas Punaarmee Mandžukuo ja raudtee läks taas NSV Liidu kontrolli alla. 1950. aastal loovutas NSV Liit Daliani ja Port Arturi ning 1952. aastal ka raudtee Hiina Rahvavabariigile.
Kontsessioonid tühistati sõdadevahelisel ajal ja ka pärast II maailmasõda. Suurbritanniale kuulus peale kontsessioonide ka Hongkongi koloonia (1841–1997). Portugali koloonia Hiinas oli Macau (1557–1999).
Meiji ajastu
Jaapani ajalugu periodiseeritakse valitsejate järgi. 1868. aastal kuulutati 15-aastane Mutsuhito Jaapani kesiriks ja täievoliliseks valitsejaks. Tema valitsemisega algas nn Meiji (jaapani k valgustatud rahu) ajastu (1868–1912). Noore keisri ja tema toetajate põhimõtteks sai kogu maailma teadmiste rakendamine Jaapani arengu huvides. Jaapani pealinnaks ja keisri residentsiks sai Tokio. Kaotati seisuslikud privileegid, samuti sunnismaisus. Inimesed said täieliku liikumisvabaduse koos õigusega elukutset valida. Meiji ajastul avati Jaapan välismaailmale, muudeti ebavõrdsed lepingud Euroopa riikidega, pandi alus Jaapani koloniaalimpeeriumile ja tõusti maailma suurriikide sekka.
1889. aastal võeti vastu põhiseadus, mis defineeris Jaapani kui kahekojalise parlamendiga keisririigi. Keisril oli suur võim: ta nimetas ametisse peaministri ja valitsuse, kes ei olnud parlamendi ees aruandekohustuslikud, kinnitas seadused ning oli sõjaväe ülemjuhataja. Keisri juures oli vanematekogu, kuhu kuulusid nn genrōd, keisri lähikondlastest endised riigimehed, kes valisid peaministri. Parlament sarnanes Briti parlamendiga: ülemkotta kuulusid keiserliku perekonna liikmed ja kõrgaadel, alamkoda valiti varandustsensusega valimistel. Ülemkoda võis peatada ükskõik millise alamkojas heaks kiidetud seaduseelnõu. Ehkki valitsus ei olnud parlamendi ees aruandekohustuslik, oli parlamendi heakskiit valitsusele oluline, sest parlament pidi kinnitama riigieelarve. Jaapan oli absolutismisugemetega konstitutsiooniline monarhia aadli ja sõjaväe suure mõjuga.
Suurt tähelepanu pöörati sõjaväe kaasajastamisele. Euroopast osteti moodsat relvastust ja sõjalaevu. Sõjas Hiinaga (1894–1895) sai Jaapan endale Taiwani ja võimaluse allutada oma mõjule Korea. Võit Vene-Jaapani sõjas 1904–1905 tõstis Jaapani selgelt suurriikide hulka.
Venemaa impeerium 1913. aastal
Minu märkmed