4.4. Murrang sõjas 1942. aastal ja liitlaste pealtung
Velikije Luki lahing
Punaarmee eesmärk oli vabastada kaks raudteesõlme, Velikije Luki ja Novosokolniki, ning takistada saksa sõdurite suunamist Stalingradi rindele. Velikije Luki piirati sisse.
1942. aasta detsembri keskel saadeti linna all lahingusse ka 8. eesti laskurkorpus, mis oli peamiselt formeeritud 1941. aasta suvel Eestis mobiliseeritud meestest, kes algul olid saadetud NKVD laagrite peavalitsusele allutatud tööpataljonidesse, kus ebainimliku kohtlemise, külma, nälja ja haiguste tõttu suri tuhandeid eestlasi. Ellujäänutest formeeriti 1942. aasta kevadel kaks eesti laskurdiviisi ja tagavarapolk. Diviisid liideti 1942. aasta sügisel korpuseks, mille ülem oli Venemaa eestlasest kindral Lembit Pärn. Korpus taheti saata Stalingradi rindele, kuid Eesti kommunistide juhi Nikolai Karotamme palvel loobus Stalin sellest plaanist – korpuse isikkoosseisu, mis Stalingradi all oleks kandnud raskeid kaotusi, vajati Eesti sovetiseerimise jätkamiseks pärast sõda. Eestlaste võitlusvaim ei olnud kõrge ja ligi 2000 eesti sõjaväelast läks lahingu ajal Saksa poolele üle.
Punaarmee võitis Velikije Luki lahingu ja 17. jaanuaril 1943 andis linna garnison alla. Punaarmee kaotas 104 000 meest, neist 23 000 langenutena. Eesti laskurkorpus kaotas üle 10 000 mehe, neist langenutena üle 2200. Sakslased kaotasid umbes 17 000 meest. Saksa garnisoni ülem ooberst Eduard von Sass langes vangi. Tema suguvõsa pärines Saaremaalt ja seda kasutati Punaarmee eesti sõduritele suunatud propagandas. Võitlust sakslaste vastu seostati võitlusega baltisaksa parunite vastu. 1943. aasta aprillis tähistati samas kontekstis Jüriöö ülestõusu alguse 600. aastapäeva.
Minu märkmed