2.4. Revolutsioonid Venemaal 1917. aastal
Nõukogud
Petrogradi tööliste ja soldatite saadikute nõukogu täitevkomiteed juhtis 1917. aasta septembrini menševik Nikolai Tšheidze (1864–1926) ja seejärel Lev Trotski (1879–1940). Pahempoolsed parteid kujundasid kogu Venemaad katva nõukogude ja komiteede süsteemi: kõrgeimad organid olid Ülevenemaaline Tööliste ja Saadikute Nõukogude Kesktäitevkomitee ning Ülevenemaaline Talupoegade Nõukogude Kesktäitevkomitee, madalaima taseme organid olid linnarajoonide (töölised), polkude ja brigaadide (soldatid) ning valdade (kehviktalupojad) komiteed.
1917. aasta oktoobris moodustati algul Petrogradis, hiljem ka teistes suuremates linnades tööliste ja soldatite saadikute nõukogu juurde sõja-revolutsioonikomitee, mis kindral Lavr Kornilovi mässukatse ajal vastupanu organiseeris. Hiljem oli sõja-revolutsioonikomitee suurte volitustega võimuorgan, mis täitis sõjaväevõimu funktsiooni.
1917. aasta juunis ja juulis esimest korda kogunenud Ülevenemaalisest (Tööliste ja Soldatite) Nõukogude (Saadikute) Kongressist sai Nõukogude Venemaa kõrgeim võimuorgan, mis kogunes 1922. aastani 2–3 korda aastas, hiljem harvemini. Kongress valis Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee, mis täitis seadusandliku võimurgani funktsiooni ja mille ees valitsus – Rahvakomissaride Nõukogu – oli aruandekohustuslik. Kuni 1920. aastate alguseni säilisid mitmeparteilise korralduse elemendid: valitavates kogudes olid ka menševike ja esseeride esindajad. Nõukogude Venemaal kehtestati proletariaadi diktatuur ja nõukogud olid töölisklassi ehk proletariaadi võimuorgan. Endistel „ekspluataatorlike klasside“ liikmetel valimisõigust ei olnud.
1920. ja 1930. aastatel tugevnes Stalini juhitava bürokraatiaaparaadi võim ja nõukogud muutusid üha rohkem fassaadkogudeks. 1936. aasta uue NSV Liidu konstitutsiooniga kaotati klassiprintsiibist lähtuvad kodanikuõiguste piirangud ja Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee asemele moodustati kahekojaline Ülemnõukogu.
1946. aastal nimetati rahvakomissaride nõukogu ümber ministrite nõukoguks. Vahepeal töörahva saadikute nõukogudeks nimetatud nõukogud nimetati 1977. aasta konstitutsiooniga rahvasaadikute nõukogudeks. Nõukogud ja täitevkomiteed jäid sovetliku võimusüsteemi algelemendiks kuni NSV Liidu lõpuni.
Minu märkmed