1.5. Sisepoliitika enne esimest maailmasõda

1.5. Sisepoliitika enne esimest maailmasõda

❯ Anarhistide terror
❯ Konservatiivsed parteid Saksa Keisririigis
❯ Liberaalsed parteid Saksa Keisririigis
❯ Monarhistid Prantsusmaa III vabariigis
❯ Valimisõigus

Anarhistide terror

Anarhistid tapsid

1894. aastal Prantsuse presidendi Sadi Carnot’,
1897. aastal Hispaania peaministri Antonio Cánovas del Castillo,
1898. aastal Austria-Ungari keisrinna Elisabethi,
1900. aastal Itaalia kuninga Umberto I,
1901. aastal USA presidendi William McKinley,
1908. aastal Portugali kuninga Carlos I ja kroonprintsi Luis Filipe,
1911. aastal Vene peaministri Pjotr Stolõpini,
1912. aastal Hispaania peaministri José Canalejase ja
1913. aastal Kreeka kuninga Georgios I.

Konservatiivsed parteid Saksa Keisririigis

Keiseririigi riigipäeval olid esindatud kaks konservatiivset parteid: saksakonservatiivid (Deutschkonservative Partei) ja vabakonservatiivid (Freikonservative Partei). Mõlemad kujunesid 1860. ja 1870. aastatel ning erinesid eeskätt toetajaskonna poolest.

Saksakonservatiivid oli Preisimaa partei, mis toetus Preisi aadlile ja suurmaaomanikele, ohvitser- ja ametnikkonnale ning protestantlikule vaimulikkonnale. Üldiselt toetas partei riigikantsler Bismarcki poliitikat, oli kaitsetollide poolt ja vabakaubanduse vastu. Saksakonservatiivid taunisid aga Bismarcki Kulturkampf’i katoliku kiriku vastu, sest kiriku mõju piiramine näiteks hariduse vallas puudutas ka protestandi kirikut.

Vabakonservatiivid toetasid samuti kantsler Bismarcki ja kaitsetolle. Nende toetajaskonda kuulusid nii suurmaaomanikud ja suurtöösturid kui ka kõrgemad riigiametnikud ja diplomaadid. Erinevalt saksakonservatiividest toetasid vabakoservatiive ka katoliiklased, eeskätt Sileesia suurmaaomanikud ja kõrgaadel. Partei toetas aktiivset koloniaalpoliitikat ja sõjalaevastiku ehitamist. Mõlemad konservatiivsed parteid olid liidus sotsiaaldemokraatide vastu.

Liberaalsed parteid Saksa Keisririigis

Liberaalid olid kaitsetollide vastu, osa neist toetas ka usuvabadust ja kiriku lahutamist riigist. Liberaalsete parteide omavahelised erinevused ja vastuolud tulenesid eeskätt suhtumisest Saksa keisririigi loomisse ja kantsler Bismarcki poliitikasse.

Liberaalset maailmavaadet esindasid 1860. aastatel asutatud Progressipartei (Deutsche Fortschrittspartei), Rahvapartei (Deutsche Volkspartei) ja Rahvuslik-Liberaalne Partei (Nationalliberale Partei). Progressipartei oli Preisimaa ja Rahvuslik-Liberaalne Partei Põhja-Saksamaa partei, mis 1880. aastatel ühinesid. Rahvapartei esindas Lõuna-Saksamaa liberaale. 1910. aastal ühinesid Saksamaa liberaalsed parteid Progressiivseks Rahvaparteiks (Fortschrittliche Volkspartei).

Rahvapartei toetajaskond oli katoliiklikul Lõuna-Saksamaal, s.o Baieris, Badenis ja Württembergis. Enne Saksa keisririigi loomist pooldasid nad kõigi saksa riikide, ka Austria, ühendamist üheks riigiks. Pärast Saksamaa ühendamist protestantliku Preisimaa juhtimisel toetasid nad parlamendi tugevdamist, demokraatlikke reforme ja föderalismi ning võitlesid Preisimaa ja keisrikoja domineerimise vastu.

Progressipartei toetas Saksamaa ühendamist Preisimaa juhtimise all ja õigusriiki. Rahvusliberaalid olid kõige parempoolsemad, toetasid Bismarcki poliitikat ning lähenesid konservatiividele.

Monarhistid Prantsusmaa III vabariigis

Prantsuse konservatiive esindasid 1870. aastatel monarhistid, kes taotlesid kuningavõimu taastamist. Liberaalsed monarhistid taotlesid Bourbonide kõrvalharu, Orléansi dünastia võimulepääsu. Selle dünastia liige Louis Philippe I oli kuningas aastatel 1830–1848. Ultramonarhistide troonipretendent oli Bourbonide pealiini esindaja krahv Chambord.

Kui liberaalseid monarhiste toetas hulk liberaalseid kodanlasi, siis ultramonarhistide toetusbaasiks olid kõrg- ja põlisaadel ning suurmaaomanikud. Adolphe Thiers, president aastatel 1871–1873, esindas liberaalseid monarhiste, tema järglane marssal krahv Patrice de MacMahon, president aastatel 1873–1879, aga ultramonarhiste.

1879. aastal otsustas vabariiklik Rahvusassamblee, et Prantsusmaa jääb vabariigiks, ja MacMahon astus tagasi. Liberaalsete monarhistide ja ultramonarhistide vastuolu oli üks olulisemaid põhjusi, miks kuningriigi taastamine ei õnnestunud ja Prantsusmaast sai vabariik.

1898. aastal loodi ultrakonservatiivne liikumine Action française, mis oli monarhistlik, klerikaalne, militaristlik ja nii saksavastane kui ka antisemiitlik.

Valimisõigus

Tänapäeval on iseenesestmõistetav, et õigus valimistel osaleda on kõigil täisealistel kodanikel. Enne esimest maailmasõda see nii ei olnud. Kuni 18. sajandi teise pooleni valitses seisukoht, et keisri- või kuningavõim lähtub Jumalast. Valgustusajal hakkas toetust võitma seisukoht, et võimu allikas on rahvas, kelle valitud asutaval kogul (rahvuskogul) on õigus otsustada valitsemisvormi üle ja võtta vastu põhiseadus ehk konstitutsioon. Esimest korda rakendati seda põhimõtet 18. sajandi viimasel veerandil USA põhiseaduse koostamisel ja Prantsuse revolutsiooni ajal.

Mandri-Euroopas oli otsustavaks sündmuseks 1848.–1849. aasta revolutsioon, kui mitmes riigis kogunesid vabadel valimistel valitud rahvuskogud. Sel ajal tähendasid vabad valimised seda, et valimisõigus oli igal täisealisel ja majanduslikult iseseisval meessoost isikul. Üldine valimisõigus kõigile meestele kehtestati USAs 1830., Šveitsis 1848. ja Saksa keisririigis 1871. aastal. Ülejäänud riikides kehtisid tänapäevaks tühistatud valimistsensused (haridus- ja varandustsensus). Tänapäeval kehtivad endiselt vanuse- ja paiksustsensus.

Naistel esialgu valimisõigust ei olnud. Pioneerideks olid selles vallas USA osariigid Wyoming (1869) ja Colorado (1893) ning Briti Uus-Meremaa (1893) ja Lõuna-Austraalia provints (1894). Euroopas andis naistele valimisõigus esimesena Soome 1906. aastal, järgnesid Norra 1913. ja Taani 1915. aastal. Teistes Euroopa riikides anti naistele valimisõigus valdavalt pärast esimest maailmasõda, Belgias ja Itaalias aga alles pärast teist maailmasõda. Šveitsis on naistel valimisõigus alates 1971. aastast.

Reeglina soodustasid kõrged valimistsensused ning vaesemate elanike ja naiste valimisõigusest ilmajätmine konservatiivseid jõude. Samal ajal võitlesid liberaalid valimistsensuste kaotamise ja naistele valimisõiguse andmise eest. Poliitikas loevad üldiste põhimõtete kõrval aga ka konkreetse ajahetke huvid. Nii surus Saksamaa konservatiivne kantsler vürst Otto von Bismarck (1815–1898) 1871. aastal läbi üldise valimisõiguse kehtestamise keisririigi riigipäeva valimistel, sest see aitas tõrjuda teiste liiduriikide Preisimaa-vastasust. Ühtne Saksamaa, mida taotles Bismarck, oli meeltmööda laiadele rahvahulkadele.

Suurbritannias jõuti tänapäevase valimissüsteemini läbi kaheksa parlamendireformi (nn Reform Acts) aastatel 1832–1928, mis järk-järgult laiendasid valimisõigust kuni naistele meestega võrdse valimisõiguse andmiseni 1928. aastal (1918. aastal olid valimisõiguse saanud üle-30-aastased naised).

Valimiseelsed arutelud valimisõiguse laiendamise üle ei ole lõppenud ka tänapäeva Eestis.