7.2. Muutused rahvusvahelistes suhetes pärast külma sõja lõppu

7.2. Muutused rahvusvahelistes suhetes pärast külma sõja lõppu

❯ NATO laienemine Euroopas

❯ Euroopa Liit 2018. a

❯ Kodusõjad Aafrikas

❯ Apartheid Lõuna-Aafrika Vabariigis 

---

 

---

 

---

Kodusõjad Aafrikas

Lääne-Aafrikas Libeerias peeti 1989–2003 kaks kodusõda. Surmasaanute arvu mõlemas sõjas kokku hinnatakse 550 000 – 920 000 inimeseni. Enne sõdade algust oli Libeerias 2,2 miljonit elanikku, 2016. a 4,6 miljonit. Naaberriigi Sierra Leone kodusõjas aastatel 1991–2002 tapeti kuni 300 000 inimest. 1990. a oli riigis ligi 4 miljonit elanikku, 2016. a juba 7,4 miljonit.
Kesk-Aafrika kõrberiigis Tšaadis peeti kodusõda 2005–2010. Prantsusmaa toetusel suutis valitsus sissiliikumised maha suruda, surma sai umbes 7000 inimest. Kesk-Aafrika Vabariigis võitles valitsus sissiliikumiste vastu 2004–2007 ja 2012–2014. Surma sai tuhandeid inimesi, valitsust toetasid Prantsuse väed, kuid riigis oli ka ÜRO rahuvalvemissioon ja Euroopa Liidu stabiliseerimisüksus. Viimasesse kuulusid ka Eesti kaitseväelased. 2012. a puhkes kodusõda Sahara kõrberiigis Malis. Nii ÜRO Mali rahuvalvemissioonil (MINUSMA) kui ka Euroopa Liidu stabiliseerimisüksuses (EUTM) on osalenud Eesti kaitseväelased.

Loe õpiku peatükist „7.2. Muutused rahvusvahelistes suhetes pärast külma sõja lõppu“ lisaks ka Kongo sõdade ja Sudaani kodusõja kohta. 

---

Apartheid Lõuna-Aafrika Vabariigis

Lõuna-Aafrika Vabariik, toonase nimega Lõuna-Aafrika Liit loodi 1910. a pärast Teist Inglise-Buuri sõda (1899–1902) kui Briti dominioon. Pikka aega oli LAV Aafrika ainus tööstusriik ja suurim majandus (alates 2014. a on suurima majandusega Aafrika riik Nigeeria). Samas on riik erakordselt keerulise rahvusliku, rassilise ja keelelise struktuuriga. Ligikaudu 80% elanikest on mustad, 9% segarassilised (värvilised), 2,5% Aasia päritolu (india ja malaisia) ning 8% valged. Valgetest ligikaudu 60% on afrikandrid, 17. sajandi hollandi kolonistide järeltulijad, ja ülejäänud inglaste järeltulijad. Afrikaani keel on ka enamuse värviliste esimeseks keeleks. Must elanikkond jaguneb omakorda nii keeleliselt kui kultuuriliselt väga erinevateks rühmadeks, kelle omavahelised suhted on sageli pingelised.

Hollandi ja Briti koloniaalperioodi ajal oli rassiline segregatsioon mitteformaalne, seadustega reguleeriti peamiselt pärismaalaste liikumist ja asustust. Olulisemad seadusandlikud piirangud olid 1913. a maaseadus (Bantu Land Act), mille alusel pärismaalaste jäeti vaid 13% maast ning 1927. a seadus, millega keelati abieluväline seks valgete ja mustade vahel. Lõuna-Aafrika Liit sai Suurbritanniast sõltumatuks 1931. a Westminsteri statuudiga. Kuningat jäi esindama kindralkuberner, riiki juhtisid parlament ja valitsus. Valimisõigus oli ainult valgetel. Enamik ingliskeelseid valgeid toetas Ühendatud Parteid (United Party), mis pooldas tihedamaid sidemeid Suurbritannia ja Rahvaste Ühendusega. Afrikandrite huvisid väljendas Rahvuspartei.

1948. a võimule tulnud Rahvuspartei seadis sisse apartheidi. Apartheid tähendab afrikaani keeles eraldamist, lahutamist. Apartheidipoliitika aluseks oli põhimõte, et eri rasside segunemine ei ole lubatud. Arvati, et ühiskonnas, kus paljud rassid üksteisega kokku puutuvad, on rassikonfliktid vältimatud. Konflikte püüti ära hoida eri rassigruppide lahutamisega ja nende kontaktide piiramisega. 1949. a keelati segaabielud valgete ja teisest rassist inimeste vahel. 1950. a elanikkonna registreerimise seaduse kohaselt jagati kogu riigi elanikkond nahavärvi ja päritolu alusel nelja rassigruppi: valged, mustad, värvilised ja asiaadid. Värvilised olid valgete ja teisest rassist inimeste järeltulijad. Rassigruppi kuulumine määras, kus piirkonnas keegi võis elada, mis ametikohal töötada, kus koolis käia ja millist haridust saada. Samuti olid eraldatud avalikud hüved nagu transport, rannad jne.

Seadused andsid valitsusele õiguse kuulutada ükskõik milline riigi osa teatud etnilise rühma asualaks, kust teised pidid lahkuma. 1913. a maaseaduse alusel oli jäetud 87% territooriumist valgetele ja 13% mustadele. Sellel 13% hulka kuuluval territooriumil loodi 264 reservaati. 1959. a seadus koondas reservaadid kümneks territoriaalüksuseks, homelandiks ehk bantustaniks. Bantustanid ei moodustanud ühtset valdust, vaid koosnesid killustatud territooriumidest. Bantustanides oli mustadel küll oma parteid ja valimisõigus, kuid kõik seal vastu võetud seadused pidi kinnitama LAV keskvalitsus. Mustade vägivaldne ümberasustamine sai igapäevaseks aastatel 1960–1980. Ligikaudu 2 miljonit musta sunniti kolima reservaatidesse.

Rahvaste Ühenduse riigid mõistsid apartheidipoliitika hukka. Selle peale viidi 1960. a Rahvaste Ühendusse kuulumise küsimuses LAVi valgete hulgas läbi referendum. Kuigi ingliskeelsed oleksid soovinud ühenduses jätkamist, võitsid referendumi 52% häältega lahkumist pooldavad afrikandrid. 1961. a kuulutas Lõuna Aafrika Liit end Lõuna Aafrika Vabariigiks ja viimasest kindralkubernerist sai esimene president.

Ka rahvusvaheline üldsus mõistis LAVi valitsuse apartheidipoliitika hukka. Tolleaegses maailmas, kus koloniaalimpeeriumid lagunesid ja rahvuslik vabadusliikumine oli tõusuteel, tundus taoline poliitika anakronismina. ÜRO hakkas 21. märtsi tähistama rassismi vastase võitluse päevana. 1973. aastal tunnistas ÜRO Peaassamblee apartheidi inimsusevastaseks kuriteoks.
1990. aastatel likvideeriti apartheidisüsteem LAVis ja riigi presidendiks sai apartheidivastase võitluse üks juhte Nelson Mandela.

Loe õpiku peatükist „7.2. Muutused rahvusvahelistes suhetes pärast külma sõja lõppu“ lisaks apartheidisüsteemi lõppemise kohta LAVis.