4.5. Sõda Euroopas 1943–1944
❯ Esimene katse teise rinde avamiseks
❯ Hollandi vabastamine
❯ Rahvusvahelised kuriteod
❯ Soome vaherahu tingimused ja kokkupõrked
❯ Ungari teise maailmasõja ajal
❯ Kaart: Peamised sõjategevuse suunad 1942 lõpp – 1945
Esimene katse teise rinde avamiseks
Eellugu: meresõda Atlandi ookeanil
Pärast Suurbritannia sõttaastumist oli Saksamaa üheks eesmärgiks takistada Briti saarte varustamist. Suurbritannia sõltus suuresti meretranspordist ja Saksa allveelaevastiku ülemjuhataja Karl Dönitz (1891–1980), kellest sai hiljem Saksa mereväe ülemjuhataja ning 1945. aasta mais Hitleri järeltulija, kavatses Suurbritannia põlvili suruda allveelaevarünnakutega Briti ja teiste riikide merekonvoide vastu. Sakslased ehitasid allveelaevad, mis suutsid pikka aega ning kaugel oma Põhja-Atlandi baasidest pealveelaevu jahtida.
Alguses oli Saksa taktika edukas ja uputati palju laevu. Kuid Briti mereväelastel õnnestus kinni võetud Saksa allveelaevadelt kätte saada mereväeside šifrikodeerimismasinad (Enigma). 1941. aasta suvel suutis Briti raadioluure juba allveelaevade sidet jälgida. Paljud allveelaevad uputati ja hulk rünnakuid hoiti ära.
Pärast USA sõttaastumist 1941. aasta detsembris alustasid võimsamad Saksa allveelaevad rünnakuid ka USA ranniku lähedal. Allveelaevade tõrjumiseks koondati kaubalaevad konvoidesse, mida saatsid sõjalaevad. Arendati välja spetsiaalsed süvaveepommid. Saksa allveelaevu kütiti ka suure lennukaugusega pommituslennukite, vesilennukite ja katapuldi abil laevadelt startivate lennukitega. Saksa allveelaevarünnakute ohvriks langenud laevade arv hakkas alates 1943. aasta kevadest küll kiiresti vähenema, kuid viimased laevad uputati veel 1945. aasta mais.
Atlandi meresõjas kaotasid liitlased 36 000 mereväelast ja üle 30 000 kaubalaevameeskondade liikme. Uputati 3500 kaubalaeva ja 175 sõjalaeva, alla tulistati või hukkus 741 allveelaevatõrje lennukit. Sakslased kaotasid 28 000 mereväelast ja 783 allveelaeva. Saksa allveelaevniku teenistus oli väga ohtlik – iga neljas neist sai surma.
***
Esimese katse Prantsusmaa rannikul maabuda tegid Briti, Kanada ja USA väed juba 19. augustil 1942 Dieppe’i juures (operatsioon Jubilee), kuid see löödi tagasi. Kaldale jõudnud umbes 6000 mehest langes, sai haavata või võeti vangi üle 3300, kellest enamik olid kanadalased, kaotati ka sadakond lennukit. Sakslased kaotasid kokku 600 meest.
See oli õppetund mõlemale poolele: sakslased kiirendasid rannikukindlustuste (nn Atlandi vall, Atlantikwall) ehitamist, lääneliitlased omakorda ehitasid spetsiaalsed dessantlaevad, soomukid ja tankid ning koondasid Inglismaale tohutu suure väe, sealhulgas 1,5 miljonit USA sõjaväelast.
Saksamaale oli Prantsusmaa ranniku kaitsmine väga tähtis: iga hinna eest tuli vältida täiemahulist sõda kahel rindel, milleks sakslastel ei jätkunud ei elavjõudu ega ka tehnikat. Prantsusmaa oli oluline Saksa sõjamajandusele ning viies Prantsusmaa sadamas (Brest, Lorient, Saint-Nazaire, La Rochelle ja Bordeaux) olid Saksa allveelaevade baasid, kust lähtus suur osa rünnakuid liitlaste Atlandi merekonvoide vastu.
Hollandi vabastamine
Liitlaste väed olid Prantsumaa-lahingutest kurnatud, samuti ei suudetud Mandri-Euroopasse vedada piisavas koguses raskerelvi, laskemoona ja varustust. Briti-Kanada väegrupp hõivas septembri alguses Brüsseli ja Antwerpeni, kuid augustis saksa väegrupi B ülemjuhatajaks nimetatud kindralfeldmarssal Walter Model (1891–1945) suutis liitlaste edasitungi peatada. Hoolimata Antwerpeni vabastamisest kontrollisid Saksa väed endiselt Schelde jõge ja suurt Antwerpeni sadamat ei saanud liitlaste üksuste varustamiseks kasutada. Ka raudteed olid purustatud ja veoautosid ei jätkunud.
Saksamaa läänepiiri kaitses Läänevall (Westwall), mille kindlustuste läbimurdmine oleks olnud ohvriterohke, samuti tulnuks forsseerida Reini jõgi. Liitlased kavandasid Läänevallist põhja poolt läbi Hollandi möödumiseks operatsiooni Market Garden.
Operatsioon toimus 17.–27. septembrini 1944 Lõuna-Hollandi linnade Eindhoveni ja Arnhemi vahel. Plaani järgi pidi Arnhemi lähedal maandatama õhudessant ning koostöös samal ajal Belgiast lähtuvate maavägedega kiiresti tungitama Ruhri, mis oli Saksa sõjatööstuse peamine keskus. Samuti oleks ära lõigatud ballistiliste rakettide V2 stardiplatvormid Hollandis, kust tulistati Briti saari ja ka Antwerpenit.
Operatsioonis osales senise sõjaajaloo suurim õhudessantvägi, millesse kuulusid USA 17., 82. ja 101. õhudessantdiviis, Briti 1. õhudessantdiviis ja Poola 1. õhudessantbrigaad, kokku ligi 35 000 meest, kelle kohaletoimetamiseks rakendati üle 1700 transpordilennuki ning umbes 3000 purilennukit. Operatsiooni maaväe moodustasid kolm Briti korpust, millele olid allutatud üks Hollandi ja üks Belgia brigaad.
Sakslaste visa vastupanu tõttu operatsioon ebaõnnestus. Liitlaste kogukaotused olid 16 800 meest, sakslased kaotasid kuni 8000 meest.
2. oktoobrist 8. novembrini 1944 võitlesid Kanada 1. armee ja Saksa 15. armee Schelde jõe suudme pärast. Lahing nõudis 30 000 ohvrit, kuid Schelde suue langes liitlaste kätte.
1944./1945. aasta talvel tabas Hollandit näljahäda, sest maa oli rindejoonega poolitatud ning Hollandis puhkenud raudteelaste streigi ja kanalite jäätumise tõttu peatasid sakslased tsiviilisikute varustamise. Suri üle 18 000 inimese.
16. detsembril 1944 alustasid Saksa väed pealetungi Ardennides Belgia ja Luksemburgi piiril eesmärgiga vallutada tagasi Antwerpeni sadam. Et ülekaal õhus kuulus liitlastele, lootis Saksa väejuhatus ära kasutada nii sõjapidamiseks ebasoodsat maastikku ja talvetingimusi kui ka pilvist ilma, mis raskendasid liitlaste maaväe tegevust ja takistaksid nende lennukite rünnakuid. Vaatamata esialgsele edule ei suutnud sakslased läbi murda ja katkestasid 21. jaanuaril 1945 pealetungi.
Otsustav lahing peeti Belgia-Luksemburgi piiril Bastogne’i linna pärast, mis oli tähtis teedesõlm. Liitlased, kelle jaoks sakslaste pealetung tuli üllatusena, olid jätnud linna kaitseks ühe lahinguväsinud diviisi. Kiiresti saadeti Bastogne’i USA 101. õhudessantdiviis, kuid sakslased piirasid linna sisse. 20.–27. detsembrini peetud lahingus ei suutnud Saksa soomusväed ja langevarjurite üksused linna vallutada, kuid ka kaitsjad kandsid suuri kaotusi: 3000 kaotatud mehest 2000 olid USA dessantväelased.
Sakslased kaotasid Ardennide pealetungis kokku 68 000, liitlased 87 000 meest. See oli sakslaste viimane suurem pealetung teises maailmasõjas.
Pärast sakslaste Ardennide pealetungi nurjumist tungisid USA, Briti ja Kanada väed 1945. aasta 10. märtsiks Reini jõeni Trierist kuni Hollandi piirini. 18. aprilliks jõudsid Briti väed Lüneburgini ja ameeriklased Magdeburgi juures Elbe jõeni. Prantslased hõivasid rinde lõunalõigus Karlsruhe ja Baden-Badeni ning Briti väejuhatuse alluvuses võitlev 2. Kanada korpus jõudis Hollandis Groningeni lähedal Põhjamere äärde.
Rahvusvahelised kuriteod
Genotsiid, inimsusevastased kuriteod ja sõjakuriteod on rahvusvahelised kuriteod. Neljas rahvusvaheline kuritegu on kuritegu rahu vastu ehk agressioon. Rahvusvahelisi kuritegusid käsitlevad eri riikide õigussüsteemid erinevalt ja nende üle peetakse tuliseid õigusteaduslikke vaidlusi, kuid sellel siinkohal pikemalt ei peatu.
Esimesena defineeriti sõjakuriteod: alates 19. sajandi II poolest võeti mitmel rahvusvahelisel rahukonverentsil, mis peeti enne esimest maailmasõda Haagis ning pärast esimest maailmasõda Genfis, vastu hulk konventsioone, lepinguid ja deklaratsioone, mis reguleerisid sõjapidamise erinevaid aspekte. Tähtsaimad neist on 1899./1907. aasta Haagi IV konventsioon maasõja seadustest ja tavadest ning seda uuendanud 1929. ja 1949. aasta Genfi konventsioonid. Need aktid reguleerivad sõjavangide kohtlemist, aga ka sõjaväelise okupatsioonivõimu õigusi ja kohustusi ning tsiviilelanike kohtlemist. Rahvusvaheline sõjaõigus areneb pidevalt. Üks viimaseid sõjakuritegusid reguleerivaid konventsioone oli Genfi konventsiooni 1977. aasta III lisaprotokoll, mis keelas palgasõdurluse.
Inimsusevastased kuriteod sätestati rahvusvahelisteks kuritegudeks teise maailmasõja võitjariikide 1945. aasta Londoni lepinguga. Selles sõnastati natsliku Saksamaa juhtide üle kohut mõistma hakkava Nürnbergi rahvusvahelise sõjatribunali ülesanded ja pädevus. Genotsiidikonventsiooni võttis ÜRO peaassamblee vastu 1948. aastal.
Rahvusvahelistes kuritegudes süüdi olevaid isikuid karistatakse tagasiulatuvalt, st ka juhul, kui kuriteod pandi toime enne vastavate lepingute või konventsioonide allakirjutamist või kui need kuriteo toimepaneku hetkel vastavas riigis ei kehtinud. Nii antakse ka 21. sajandil kohtu alla teise maailmasõja ajal ja järel genotsiidis või inimsusevastastes kuritegudes osalenud isikuid, seda ka Eestis.
Rahvusvahelised kuriteod olid ja on välispoliitiliste väitluste objektiks ka siis, kui nende toimepanekust on möödunud sajand või rohkemgi ning kõik võimalikud süüdlased on surnud. Nii on mitu Euroopa riiki tunnistanud genotsiidiks Osmani impeeriumi 1915. aasta vägivalla armeenlaste suhtes. Ukraina parlament tunnistas genotsiidiks 1930. aastate alguse suure näljahäda (Holodomori), mille tahtlikus korraldamises süüdistatakse NSV Liidu juhtkonda. Jugoslaavia sõdade ajal toimunud Srebrenica massimõrva (1995) genotsiidiks tunnistamine ÜRO julgeolekunõukogus 2015. aasta suvel ebaõnnestus mitme riigi, sealhulgas Venemaa ja Hiina, vastuseisu tõttu.
Genotsiid ehk rahvamõrv on rahvusliku, etnilise, rassilise või religioosse grupi täielikuks või osaliseks hävitamiseks toime pandud tapmine, raskete tervisekahjustuste tekitamine või vaimsete kannatuste põhjustamine, elukvaliteedi tahtlik halvendamine, mille eesmärk on grupi täielik või osaline hävitamine, laste sündi takistavate sunnimeetmete rakendamine grupis või grupi laste sunniviisiline üleviimine teise gruppi. Siin on oluline lauseosa „grupi täielikuks või osaliseks hävitamiseks” –genotsiidi eesmärk on rahvusliku, etnilise, rassilise või religioosse grupi hävitamine.
Inimsusevastane kuritegu on üks järgmistest tegudest, mis on teadlikult toime pandud massilise või süstemaatilise rünnaku osana tsiviilelanikkonna vastu: mõrv, orjastamine, sunniviisiline ümberasustamine, vangistamine või muu tõsine vabaduse võtmine, mis on vastuolus rahvusvahelise õiguse peamiste normidega, piinamine, vägistamine, prostitutsioonile sundimine, sunnitud rasedus, sunniviisiline steriliseerimine, identifitseeritava grupi tagakiusamine poliitilistel, rassilistel, rahvuslikel, etnilistel, kultuurilistel, religioossetel, soolistel või muudel rahvusvahelise õiguse järgi lubamatuks tunnistatud alustel, apartheid või muu ebainimlik tegu, millega tahtlikult põhjustatakse suuri kannatusi või tekitatakse raskeid vaimseid või kehalisi tervisekahjustusi.
Siin on oluline lauseosa „mis on teadlikult toime pandud osana massilisest või süstemaatilisest rünnakust tsiviilelanikkonna vastu”. Mitte iga mõrv, tapmine, vägistamine, orjastamine jne ei ole inimsusevastane kuritegu.
Sõjakuritegusid eristab inimsusevastastest kuritegudest ja genotsiidist see, et need on toime pannud sõjaväelased sõja ajal. Kui inimsusevastase kuriteo teeb reeglina võimalikuks poliitilise võimukandja eesmärk ja tahe, siis sõjakuritegusid on toime pannud ka väiksemad sõjaväeüksused kas oma ülema korraldusel või tema tegevusetuse tõttu.
Rahvusvahelise sõjaõiguse üks põhimõiste on kombatant. Kombatant on isik, kellel on õigus osaleda relvakonfliktis. Kombatant kannab avalikult relvi ja eemalt nähtavaid eraldusmärke, allub ülemale, kes vastutab oma alluvate eest, ning lähtub sõja seadustest ja tavadest. Sõda on olukord, kus selleks väljaõpetatud inimesed kasutavad üksteise vastu surmavaid relvi. Sõjas muudab tapmine ja igapäevane surmaoht inimesed vägivaldsemaks. Range sõjaväeline distsipliin ja hea väljaõpe on olulised eesmärkide saavutamiseks võimalikult väikeste kaotustega, kuid vähemalt sama olulised on need sõjakuritegude ärahoidmiseks.
Sõjaõiguse eesmärk on vältida surmavate relvade kasutamist mittekombatantide vastu, aga samuti vältida liigsete piinade ja kannatuste põhjustamist vastasele. Sõjaõiguse loojate eesmärk ei olnud sõdade ärahoidmine, vaid sõja põhjustatud kaotuste, purustuste ja kannatuste vähendamine.
Sõjakuritegudest tuleb eraldi välja tuua sõjavangide ebainimlik kohtlemine. Sõjavangi langes üle viie miljoni punaarmeelase, kellest sõjavangis suri üle kolme miljoni. Enamasti olid põhjuseks sõjavangilaagrite juhtkonna hoolimatusest tulenevad ebainimlikud vangistustingimused, nälg ja epideemiad, kuid tuhandeid sõjavange ka hukati vähimagi üleastumise eest.
Nii okupeeritud NSV Liidu aladel kui ka Kreekas, Poolas, Balkanil ja mujal puhkes partisanivõitlus. Partisanisõjas ei pidanud sõjaõigusest kinni ükski pool, kuid Saksa karistusüksused rakendasid partisanide heidutamiseks vägivalda ka tsiviilelanike vastu, näiteks põletasid partisane varjanud külasid koos elanikega ning mõrvasid tapetud saksa sõdurite ja ohvitseride eest pantvangi võetud tsiviilelanikke.
Inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid panid toime ka võitjariigid, eriti NSV Liit, kuid ka lääneriikide armeed.
Soome vaherahu tingimused ja kokkupõrked
5. septembril 1944 lõpetati sõjategevus Soome ja NSV Liidu vahel. 19. septembril sõlmiti Soome ning NSV Liidu ja Suurbritannia vaherahukokkulepe. Soome saadeti vaherahu tingimuste täitmise jälgimiseks järelevalvekomisjon, kuhu kuulusid ka Briti esindajad, kuid komisjoni esimees oli Stalini usaldusisik Andrei Ždanov.
Saksa väed tuli nüüd Soomest välja viia. Esimesed lahingud Soome ja Saksa vägede vahel puhkesid 15. septembril, kui sakslased üritasid vallutada Suursaart Soome lahes, kuid said lüüa. Hiljem pidasid Saksa ja Soome väed sõda Lapimaal kuni 1945. aasta aprilli lõpuni (Lapi sõda). Lapimaa keskuse Rovaniemi pärast peeti suurem lahing ja sakslased põletasid linna maha. Lapi sõjas kaotas kumbki pool umbes 1000 meest langenute ja teadmata kadunutena ning üle 2000 haavatuna.
Ungari teise maailmasõja ajal
Juba 1943. aastal oli Ungari hakanud otsima võimalusi separaatrahu sõlmimiseks lääneliitlastega ja Ungari sõjas hoidmiseks oli Wehrmacht 1944. aasta märtsis okupeerinud suurema osa riigist. Olukorras, kus 1944. aasta sügisel lähenes Punaarmee Ungari süda-aladele, üritas Ungari riigihoidja Miklós Horthy (1868–1957) NSV Liiduga separaatrahu sõlmida. 15. oktoobril 1944 võttis SS-i eriüksus Otto Skorzeny juhtimisel Budapesti oma kontrolli alla. Horthy ähvardas Saksa saadikut Ungari sõjast väljumisega. Sakslased aga sundisid Horthyt uueks peaministriks nimetama Ungari natside juhti Ferenc Szálasit. Ida-Ungaris paikneva 1. armee ülemjuhataja Béla Dálnoki-Miklós jätkas läbirääkimisi NSV Liiduga, moodustas Debrecenis vastuvalitsuse ja kuulutas 31. detsembril Saksamaale sõja.
Pärast Rumeenia, Bulgaaria ja Soome sõjast väljumist olid Saksamaa liitlaseks Euroopas Mussolini Salò vabariigi (Itaalia sotsialistlik vabariik) kõrval jäänud Ungari, Slovakkia ja Horvaatia. Punaarmee Iași-Chișinău operatsioon jõudis Transilvaanias Ungari piirideni. 7. septembril 1944 kuulutas poolt vahetanud Rumeenia Ungarile sõja. Ungari ja Saksa väed taganesid Punaarmee survel Ungari vanadele, esimese maailmasõja järgsetele piiridele. Saksamaale oli Ungari oluline nii toiduainete tootmise kui ka naftatööstuse pärast. Pärast Rumeenia poolevahetust oli Ungari nafta Wehrmachti jaoks kõige olulisem vedelkütuse allikas.
Sõdadevahelises Ungaris jätkati Austria-Ungari Ungari-osa madjariseerimispoliitikat ja kehtis rida antisemiitlikke seadusi. Teise maailmasõja alguses elas Ungaris umbes 825 000 juuti. SS hukkas Esimesed Ungarist, õieti Ungariga liidetud Tšehhoslovakkia aladelt pärit 23 600 juuti Ukrainas Kamjanets-Podilskõis 1941. aasta suvel. Ungaris juute sõjaväkke ei mobiliseeritud, kuid 50 000 juuti viidi Ungari sõjaväe abiteenistuslastena sunniviisiliselt idarindele, kus enamik neist hukkus 1943. aasta jaanuaris Doni-äärse Rostovi lähistel.
Aastatel 1942–1944 üritas Ungari valitsus vastu seista Saksamaa survele kehtestada karmimad juutidevastased seadused. 1944. aasta märtsis, kui Wehrmacht Ungari faktiliselt okupeeris, saabus Ungarisse SS-i peaspetsialist „juudiküsimuse” alal Adolf Eichmann (1906–1962). 31. märtsil 1944 kohustati Ungari juute kandma riietel kollast Taaveti tähte. Ungari natside ja osa politseinike abil koondati väljaspool Budapesti elanud juudid getodesse ning algas nende saatmine koonduslaagritesse, peamiselt Auschwitzi. Budapesti lahingu ajal tapeti või hukkus umbes 98 000 Budapesti juuti. Välisriikide diplomaadid ja Rahvusvaheline Punane Rist suutsid Budapestis oma kaitse alla võtta umbes 22 000 juuti. Holokaustist pääses umbes 260 000 Ungari juuti. Üks neist on 2010. aastal Tallinna ülikooli audoktoriks valitud poliitikateadlane, kirjanik ja Europarlamendi liige György Schöpflin (1939).
Saksamaa tugevdas pidevalt oma sõjajõude Ungaris. Kaitset juhtis jalaväekindral Otto Wöhler, kes detsembris nimetati väegrupi Süd ülemjuhatajaks. Pärast Ardennide pealetungi nurjumist suunati Ungarisse hulk soomusvägesid, sealhulgas 6. SS-tankidiviis. 1945. aasta alguses oli Ungaris üle poole Saksamaa järelejäänud rasketest Tiiger-tankidest.
Punaarmee väekoondised jagunesid kolme rinde juhtimise alla: põhja pool Karpaate tungis peale 4. Ukraina rinne, Ungaris 2. Ukraina rinne (ülemjuhataja NSV Liidu marssal Rodion Malinovski) ning Lõuna-Ungaris ja Horvaatias 3. Ukraina rinne (ülemjuhataja NSV Liidu marssal Fjodor Tolbuhhin).
Lahing Budapesti pärast peeti 29. oktoobrist 1944 kuni 13. veebruarini 1945. 719 000 punaarmeelast ja Rumeenia sõdurit ründasid Saksa-Ungari 250 000-mehelist väekontingenti. Linn vallutati pärast veriseid tänavalahinguid. Punaarmee kaotas üle 80 000 mehe langenute ja teadmata kadunutena ning 1766 tanki ja liikursuurtükki. Sakslased ja ungarlased kaotasid kuni 50 000 meest surnute ja 138 000 sõjavangidena. Surma sai 38 000 tsiviilisikut.
Viimane suurem lahing Ungaris oli sakslaste Balatoni-pealetung 6.–16. märtsini 1945 eesmärgiga takistada Punaarmee pealetungi Viinile. Sakslased kaotasid üle 12 000 mehe ja 31 tanki, Punaarmee ligi 33 000 meest ja 152 tanki. Kuid sakslaste jõud ja ressursid olid lõppenud ning märtsi lõpuks jõudis Punaarmee Austria piirile. Sakslaste valduses oli veel suurem osa Slovakkiast koos selle pealinna Bratislavaga.
Minu märkmed