4.5. Helsingi tippkohtumine ja külma sõja jätkumine
Ladina-Ameerika külma sõja perioodil
❯ Vasakpoolsed liikumised Ladina-Ameerikas
Vasakpoolsed liikumised Ladina-Ameerikas
Ernesto Che Guevara (Allikas: Alberto Korda / Wikimedia Commons)
Kuuba revolutsiooni võit innustas Ladina-Ameerika riikide vasakpoolseid liikumisi, mida ühendas USA- ja laiemalt imperialismivastasus. USA aga kohtles Ladina-Ameerikat oma tagahoovina ning Kuuba revolutsiooni valusa kogemuse tõttu proovis iga vasakpoolsete võimuletulekukatse lämmatada. Osa Kuuba revolutsionääridest tegi juba 1960. aastatel katset revolutsiooni eksportida, kuid siis veel suurema eduta. Kuuba revolutsiooniekspordi ideoloog, argentiinlane Ernesto Che Guevara langes 1967. a Boliivias väikese sissiliikumise juhina.
Ladina-Ameerika riikides olid ühiskondlikud vastuolud suured ning rikka eliidi ja kirjaoskamatu vaese massi sissetulekute vahe väga suur. Paljud sissiliikumiste juhid tulid rikastest perekondadest, kuid olid 1960. aastatel USAs või ka Euroopas õppides innustust saanud marksistlikust jt pahempoolsetest ideoloogiatest. Sõjaväeliste diktatuuride või ka parempoolsete valitsuste vastu võitlevaid sissiliikumisi toetasid sageli Kuuba jt idabloki riigid. 21. sajandi alguses on paljudes Ladina-Ameerika riikides tulnud võimule pahempoolsed populistlikud presidendid, kes olid 1970. ja 1980. aastatel pahempoolsete sissiliikumiste juhid või aktivistid.
Tšiili
Salvador Allende (Allikas: Tšiili Rahvuskongressi raamatukogu / Wikimedia Commons)
Augusto Pinochet (Allikas: Tšiili välisministeerium / Wikimedia Commons)
1970. a presidendivalimised Tšiilis võitis arst Salvador Allende, kes oli rahvaühtsuse valimisliidu kandidaat. Valimisliit ühendas enamiku pahempoolseid erakondi kommunistidest radikaalideni. Allende sotsialistlik sisepoliitika ja orienteerumine idabloki riikidele kutsus esile parempoolsete erakondade ja ka varasemate liitlase vastupanu. 1973. a kukutas CIA toetatud kindral Augusto Pinocheti sõjaväehunta Allende, kes riigipöörde ajal tapeti. Pinochet nimetati hiljem presidendiks ja ta valitses kuni 1990. a-ni.
Nicaragua
Daniel Ortega (Allikas: Ecuadori välisministeerium / Wikimedia Commons)
Nicaragua oli 1912–1934 USA okupatsiooni all. USA tahtis vältida Panama kanaliga konkureeriva kanali rajamist Nicaraguas. Kasvav vastupanuliikumine sundis ameeriklased lahkuma, kuid nende toetusel haaras 1936. a võimu diktaator Anastasio Somoza. Pärast tema tapmist sai presidendiks tema poeg Luis ja pärast viimase surma 1967. a teine poeg Anastasio Somoza. Somozade diktatuur oli korruptiivne ja vägivaldne. Riigi majanduse hävitas 1972. a võimas maavärin, milles sai surma tuhandeid inimesi.
Diktatuuri vastu võitles alates 1960. aastate algusest pahempoolne Sandino-nimeline Rahvuslik Vabastusrinne (nn sandinistid), mida toetasid Kuuba, Mehhiko ja idabloki riigid. 1978. a algas pealinnas Managuas üldstreik ja augustis võtsid sandinistid pantvangi terve istungit pidava parlamendi. Somoza kontrollis veel ainult pealinna, seevastu maapiirkonnad olid sandinistide käes. 1979. a juulis astus Somoza tagasi ja loovutas võimu Rahvusliku Taassünni Huntale, mida juhtis sandinistide liider Daniel Ortega. Vaatamata ameeriklaste kartusele, et Ortega rajab teise Kuuba, säilis riigis demokraatia ja sõnavabadus, ehkki võim oli sandinistide käes. 1985. a valiti Ortega presidendiks. Ta orienteerus oma poliitikas Kuuba ja idabloki toetusele ning viis läbi rea reforme. Rahvusvaheliselt tunnustati kirjaoskamatuse kiiret vähendamist.
1981. a algas riigis sandinistide vastane geriljasõda. Parempoolseid geriljavõitlejaid, nn kontraid, toetas relvade, raha ja väljaõppega USA. Kodusõjas tapeti kuni 30 000 inimest. Sõda lõppes, kui opositsioon võitis 1990. a presidendivalimised. Ortega valiti siiski 2006. a uuesti presidendiks ning ta võitis ka 2011. ja 2016. a presidendivalimised.
Guatemala ja El Salvador
Guatemala kodusõda valitsusvägede ja pahempoolsete geriljaliikumiste vahel kestis aastatel 1960–1996. Tapetute arvuks hinnatakse 140 000 kuni 200 000 inimest, põhiliselt riigi põliselanikud maia indiaanlased. Guatemala valitsust on süüdistatud genotsiidis maiade vastu.
Pärast 1979. a riigipööret kasvas El Salvadori pahempoolne vastupanuliikumine kodusõjaks. Farabundo Martí Rahvuslik Vabastusliikumine (FMLN), kuhu kuulus mitu revolutsiooniliikumist ja kommunistlik partei, võitles sõjaväehunta ning hiljem valitsusvägede, paramilitaarsete surmasalkade ja välismaa palgasõdurite vastu. Valitsusväed kaotasid umbes 7000, sissid ca 20 000 võitlejat, kuid surma sai ka kümneid tuhandeid tsiviilisikuid. Valitsusvägesid toetasid USA, Tšiili ja Argentiina, sissiliikumist aga Kuuba ja Nicaragua. 1992. a sõlmiti rahuleping. FMLN sai üheks kahest suurest erakonnast ning on võitnud 2009. ja 2014. a presidendivalimised.
USA invasioon Grenadale
1983. a oktoobris tegi rohkem kui 7000 sõdurist moodustatud USA sihtüksus, mida hiljem rahuvalvajatena toetasid Kariibi mere saareriikide üksused, dessandi Grenadale (operatsioon Urgent Fury). Endine Briti koloonia oli saanud iseseisvaks 1974. a. Kahe Muhu saare suuruses väikeriigis elab umbes 100 000 inimest, enamasti omaaegsete neegerorjade järeltulijad. 1979. a oli marksistlik New Jewel Movement veretu revolutsiooniga kukutanud vihatud peaministri. Uueks riigijuhiks sai Maurice Bishop. Kuuba ja idablokk nägid selles võimalust mõju laiendamiseks Väikestel Antillidel, kus alates 1960. aastate lõpust oli iseseisvunud kümmekond pisikest saareriiki. Bishop oli õppinud 1960. aastatel Londonis ja tutvunud moodsate marksistlike õpetuste, aga ka Aafrika sotsialismi ideedega. Tema juhtimisel hakati Grenadal sotsialismi üles ehitama ja Kuuba abiga saavutati kiiresti edu eeskätt haridus- ja tervishoiuolude parandamisel. Peagi puhkesid aga Grenada revolutsiooniliikumise juhtkonnas vastuolud. Lühikeses relvakonfliktis hukati Bishop koos lähikondlastega ja võimule tuli üks tema erimeelseist kaasvõitlejaist.
USA kasutas konflikti ära saare vallutamiseks. Viis päeva kestnud lahingutes sai surma 19 ameeriklast, 45 Grenada sõdurit, 24 kuubalast ja 24 tsiviilisikut. Rünnaku ajendiks sai suure lennuvälja ehitamine Grenadale Kuuba abiga. USA sõjandusspetsialistid olid veendunud, et lennuvälja rajatakse idabloki eelpaigutusega lennuväljaks, et vastu võtta suuri lennukeid näiteks Ladina-Ameerika pahempoolsete sissiliikumiste relvadega varustamiseks.
Pärast ameeriklaste lahkumist 1983. a lõpus taastati Grenadal demokraatlik valitsemiskord.
USA Panama invasioon
Panama eraldus Kolumbiast 1903. a. USA toetas Panama separatiste, sest tahtis saavutada kontrolli rajatava Panama kanali üle. 1904. a saigi USA suveräänsed õigused Panama kanali tsoonis. Alates 1968. aastast oli tegelik võim Panamas sõjaväelaste käes, kuigi presidendi- ja parlamendivalimised toimusid korrapäraselt. 1977. a sõlmisid USA president Jimmy Carter ja Panama diktaator kindral Omar Torrijos lepingu kanali üleandmise kohta Panamale 2000. a.
Diktaator Torrijosi järeltulija oli kindral Manuel Noriega. Noriega oli juba alates 1960. aastatest olnud CIA teenistuses, kuid tema suhted ameeriklastega hakkasid nüüd kiiresti halvenema. Põhjuseks oli tema seotus rahvusvahelise narkokaubandusega, mis sai USA meedias avalikuks. Panama pankades pesti poolavalikult narkoraha. Samuti oli Noriega seotud Iraan-kontra tehinguga. President Reagan soovitas tal tagasi astuda ning 1987. a novembris lõpetas USA sõjalise ja majandusliku abi andmise. Noriega hakkas otsima toetust senistelt vaenlastelt, Nicaragua sandinistlikult valitsuselt, Kuubalt ja idabloki riikidelt. Nüüd hakkas USAle muret tegema kanali tsoonis elavate tuhandete ameeriklaste saatus. Õli valasid tulle ka 1989. a mai presidendivalimised. Kuna valimised võitis opositsiooni kandidaat, siis tühistas Noriega valimistulemused. USA nõudis rahva tahte austamist ja alustas oma üksuste tugevdamist kanali tsoonis. 1989. a oktoobris tegi rühm ohvitsere ebaõnnestunud riigipöördekatse. 15. detsembril teatas Panama parlament, et riigipöörde taga olid ameeriklased. Järgmisel päeval tapeti üks USA sõjaväelane.
20. detsembril algas USA Panama invasioon (operatsioon Just Cause), mis lõppes aasta viimasel päeval ameeriklaste võidu ja Noriega vangistamisega. Hukkus 26 ameeriklast ja umbes 300 Panama sõdurit. Andmed tapetud tsiviilelanike arvu kohta ulatuvad 202-st (USA armee andmetel) kuni 3000-ni (Kesk-Ameerika inimõiguslased). Panamas taastati demokraatia, presidendiks sai opositsiooni kandidaat, kelle võit presidendivalimistel oli varem tühistatud. Uus president likvideeris sõjaväe. Selle asemele moodustati nn avalikud korrakaitsejõud, mis koosnevad politseist, piirivalvest ning õhu- ja mereväeüksustest.
Manuel Noriega viidi USAsse ja mõisteti 40-ks aastaks vangi. Pärast lühendatud karistusaja lõppu 2007. a anti ta välja Prantsusmaale, kus ta mõisteti süüdi rahapesus. Prantslased andsid ta omakorda 2011. a Panamale välja, kus ta mõisteti süüdi inimõiguste rikkumises.
Filmisoovitus: Jumala lemmik Noriega (2000)
Falklandi sõda
Leopoldo Galtieri oli Argentiina president aastatel 1981–1982 (Allikas: Presidencia de la Nación Argentina / Wikipedia)
Falklandi saared asuvad Atlandi ookeani lõunaosas ja on Briti valdus alates 1830. aastatest. Argentiina nimetab saari Malviinideks ega ole Briti ülemvõimu kunagi tunnustanud. Tegu on karmi kliimaga saartega (talvel keskmiselt +2°C ja suvel +9°C), mis on kokku umbes veerandi Eesti suurused ja kus elab umbes 3000 inimest, neile lisaks sõjaväelased.
1976. a võtsid Argentiinas võimu sõjaväelased ja 1981. a tõusis hunta juhiks kindral Leopoldo Galtieri. Hunta oli ebapopulaarne veriste repressioonide tõttu, mille ohvriks langes tuhandeid inimesi, kes lihtsalt kadusid. Eriti kiusati taga hunta poliitilisi vastaseid. Ka majandusraskuste tõttu hakkas Galtieri populaarsus kiiresti kahanema. Ta otsustas vallutada Falklandi saared, et võiduka sõjaga hunta populaarsust tõsta.
Galtieri eeldas, et britid ei hakka paari meretaguse saare pärast juuksekarva lõhki ajama. Sõda oligi Argentiinas populaarne ja invasiooni toetas enamik Ladina-Ameerika riike. 1982. aasta aprilli alguses vallutasid argentiinlased saarte pealinna Port Stanley ja ülejäänud saared. Sajakonna mehega Briti garnison alistus pärast lühikest vastupanu. Üks Argentiina ohvitser hukkus. Kohe pärast seda saatis Briti kuninglik merevägi Falklandi saarte suunas teele laevastiku, kuhu kuulus üle 120 mitmesuguse laeva. Brittidele avaldasid toetust nii Tšiili kui ka USA, keda Galtieri oli pidanud oma liitlaseks. Briti merevägi rekvireeris kaks suurt ookeanireisilaeva, millega Falklandi saartele toimetati maaväeüksused, erivägede brigaad ja jalaväebrigaad. Alates mai lõpust vallutasid briti sõdurid saared tagasi. Pärast Port Stanley vallutamist alistus Argentiina garnisoni ülem koos oma meestega.
Falklandi sõda oli suurim ja kaugeim dessantoperatsioon pärast Teist maailmasõda. Mõlema poole kaotused olid küllaltki suured. Britid kaotasid hukkunutena 255 meest, argentiinlased aga 649 meest, kellest pooled hukkusid uputatud suurel ristlejal. Briti laevastik kaotas kaks moodsat hävitajat-raketikandjat ja kaks fregatti. Lisaks kaotas kumbki pool paarkümmend helikopterit ja lennukit.
Argentiina president Galtieri kukutati neli päeva pärast sõja lõppu ja järgmisel aastal taastati riigis demokraatia. 12 aastaks vangi mõistetud Galtierile andis president 1989. a armu. Briti peaministri Margaret Thatcheri populaarsus Falklandi sõja võitjana püsib tänini. Võit sõjas Argentiina vastu kõditas brittide Teises maailmasõjas tugevasti räsida saanud suurriigiuhkust.
Sorry, the comment form is closed at this time.