4.2. Koloniaalsüsteemi lagunemine ja kolmas maailm
❯ Koloniaalimpeeriumide lagunemine
❯ Ühinenud Araabia Vabariik ja Baathi partei esiletõus
Iisraeli riigi loomine (õpik lk 109)
Kuuepäevane sõda (õpik lk 110)
Koloniaalimpeeriumide lagunemine (õpik lk 112–113)
Ühinenud Araabia Vabariik ja Baathi partei esiletõus
Egiptuse president Gamal Abdel Nasser tahtis saada Araabia maailma liidriks ning ühendada Araabia maad panarabismi ja Araabia sotsialismi lipu alla. 1958. a ühinesid Egiptus ja Süüria Ühinenud Araabia Vabariigiks (ÜAV). Sellega sõlmis liidulepingu ka Põhja-Jeemen. 1958. a veebruaris sõlmisid Lähis-Ida monarhiad Jordaania ja Iraak vastukaaluks ÜAV-le konföderatsiooni (Araabia Föderatsioon). See aga lagunes juba juulis, kui Iraagis kukutati monarhia. Ühinenud Araabia Vabariigile sai aga saatuslikuks Egiptuse hegemooniataotlus. Süüria lahkus liidust 1961. a, kuid ÜAV oli Egiptuse ametlik nimi kuni 1971. a-ni.
1963. a haaras nii Süürias kui ka Iraagis võimu 1947. a asutatud Baathi partei. See oli panarabistlik, sekulaarne ja Araabia sotsialismi nimel võitlev liikumine Süürias ja Iraagis, kuid selle toetajaid oli ka Liibanoni, Jordaania jt Araabia riikide ohvitseride ja haritlaste seas. Katsed ühendada Egiptus, Iraak ja Süüria föderatsiooniks siiski nurjusid nasseristide ja baathistide vastuolude tõttu. Nasseristid ja baathistid olid sekulaarse Araabia sotsialismi eri harud. Nasseristide meelest pidi Araabia maailma juhtima Egiptus. Sellega ei nõustunud teiste riikide baathistid.
1966. a jagunes Baathi partei Süüria ja Iraagi osaks. Nasser suri 1970. a. Tema järeltulija Anwar Sadat jätkas Nasseri poliitikat ja oli NSV Liidu liitlane kuni Camp Davidi rahulepingu sõlmimiseni Iisraeliga 1978. a. Baathi partei valitses Iraaki Saddam Husseini kukutamiseni 2003. a ja on Süürias võimul veel praegugi. Panarabistlike, sekulaarsete ja Araabia sotsialismi lipu all valitsevate diktaatorite võim tõi vastureaktsioonina kaasa islami vaimulikkonna ja islami äärmusluse uue tõusu Lähis-Idas. Mitmesuguseid islamistlikke liikumisi toetasid alates 1970. aastatest kiiresti rikastunud Araabia naftašeigid ja pärast Iraani islamirevolutsiooni 1979. a ka Iraan.
Liibanoni kodusõda
Liibanon sai täieliku iseseisvuse 1943. a. Alates ristisõdade ajastust on riigi rahvuslik-religioosne koosseis väga kirev ning erinevalt teistest Lähis-Ida maadest on Liibanonis suur kristlik kogukond. Tänapäeval moodustavad islamiusulised kuni 3/4 liibanonlastest. Ülejäänud on katoliiklastest maroniidid jt kristlased, sh armeenia õigeusklikud ja armeenia katoliiklased. Kõigile usurühmadele on reserveeritud kindel arv parlamendikohti. Varasema kokkuleppe, mis andis eelise kristlastele, muutis 1989. a rahvusliku leppimise kokkulepe. Nüüd on muhameedlastel ja kristlastel võrdselt kohti. Esimeste seas on omakorda võrdselt kohti sunniitidel ja šiiitidel ning väiksematel usurühmadel druusidel ja alaviitidel.
Juba 1940. aastatel lepiti kokku, et president on kristlane ja peaminister sunniit. Liibanoni armee oli väike ja kristlaste kontrolli all. Liibanon oli Lähis-Ida demokraatia musternäiteks kuni 1970. aastateni. Tasakaalu lükkas paigast Palestiina organisatsioonide, eriti relvaüksuste saabumine Liibanoni pärast lüüasaamist Jordaania kodusõjas 1971. a ja palestiinlaste pagendamist. Palestiinlased hakkasid ründama oma Lõuna-Liibanoni baasidest Iisraeli. Samal ajal olid palestiinlased Liibanoni sunniitide liitlaseks, kelle seas levisid samuti panarabistlikud meeleolud.
Vastukaaluks relvastusid ka kristlased. Liibanoni armee lagunes eri usurühmade omavahel vaenutsevateks relvaüksusteks. 1975. a algas kodusõda, mis kestis 15 aastat. Sõtta sekkus Süüria ja okupeeris riigi kirdeosa. Süürlased toetasid peamiselt druuse ja alaviite. Riigi lõunaosas võitlesid omavahel palestiinlased ja Liibanoni kristlased. Viimased kuulutasid 1979. a seal välja Vaba Liibanoni riigi. 1978. ja 1982. a tungis Liibanoni Iisrael, et purustada palestiinlaste baasid, sealhulgas pealinnas Beirutis. Kodusõjast sai kõigi sõda kõikide vastu, kus lisaks võitlusele kristlaste, muhameedlaste, palestiinlaste, süürlaste ja Iisraeli vahel puhkesid relvakonfliktid ka šiiitide ja sunniitide vahel. Sõja lõpetas 1989. a Taifi kokkulepe, kuid Iisrael okupeeris Lõuna-Liibanoni kuni 2000. a-ni. Sellest ajast alates on Lõuna-Liibanon ÜRO rahuvalvajate kontrolli all. Liibanoni missioonil osalevad ka Eesti kaitseväelased.
Iraagi-Iraani sõda
1980. a lootis Iraagi diktaator Saddam Hussein ära kasutada Iraani islamirevolutsioonist tingitud segadust ja ründas Iraani, et vallutada mõned naftarikkad vaidlusalused alad kahe riigi piiril. Tema teine eesmärk oli vältida islamirevolutsiooni levikut Iraagi lõunaosa šiiitide sekka. Hoolimata kõigi ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete ning Pärsia lahe riikide moraalsest ja materiaalsest toetusest, ei olnud Iraak edukas. 1982. a asus pealetungile hoopis Iraan. Positsioonisõda, milles sai surma üle poole miljoni sõduri ja üle 100 000 tsiviilisiku, kestis kuni 1988. a-ni ja lõppes tulemusteta. Iraak kasutas selles sõjas keemiarelva nii Iraani sõdurite kui ka Iraagi põhjaosas elavate mässuliste kurdide vastu.
Sorry, the comment form is closed at this time.