3.6.b Saksamaa 1918–1939

3.6.b Saksamaa 1918–1939

❯ Relva-SS
❯ Führerprinzip
❯ Hitleri lähikondlased
❯ Hüperinflatsioon Saksamaal
❯ Novembrirevolutsioon ja kommunistid
❯ Nürnbergi parteipäevad
❯ Paremäärmuslased Saksamaal
❯ Parlamentaarse demokraatia kriis Saksamaal
❯ Rassipoliitika

Relva-SS

Teise maailmasõja ajal formeeriti vabatahtlikest Relva-SS (Waffen-SS) umbes 40 diviisiga (igasse diviisi kuulus 11 000–15 000 meest, aga kõiki diviise ei jõutud täiskoosseisulisteks formeerida).

Enne sõja algust NSV Liidu vastu sõlmiti Wehrmachti ja SS-i vahel kokkulepe, millega loovutati SS-ile politseivõim okupeeritud aladel. Sõda NSV Liidu vastu käsitati maailmavaatesõjana. SS oma üksuste ja allutatud politseijõududega täitis okupeeritud aladel peale tavapäraste korrakaitseülesannete ka ideoloogia ette kirjutatud rolli poliitiliste vastaste (bolševike ja Punaarmee komissaride), aga eelkõige „alamrasside” hävitamisel või represseerimisel, samuti partisanide vastu võitlemisel. Piirkondlike SS-i- ja politseijuhtide alluvuses formeeriti nii sakslastest kui ka okupeeritud alade elanikest sadu politseipataljone. Okupeeritud aladel toime pandud massimõrvad, mida rahvusvaheline õigus hiljem käsitles genotsiidi ning inimsusvastaste ja sõjakuritegudena, on enamasti SS-i ja politseiüksuste, sealhulgas ka okupeeritud alade elanikest moodustatud üksuste vastutusel.

Führerprinzip

Führerprinzip’i ehk juhiprintsiibi kohaselt peab kogu rahvas alluma ainult ühele üleriigilisele juhile, Führer’ile. Alama astme juhte ei vali rahvas, vaid vastutav kõrgem juht. Juhtideks peavad saama kõige võimekamad isikud ja see tähendab kohusetundlikku tööd rahva teenimisel.

NSDAP-s ei olnud sisedemokraatiat ega valimisi, otsustusõigus kuulus ainuisikuliselt Hitlerile, kuid ta juhtis parteid koos oma lähimate kaastöölistega. Partei- ja riigielu eri valdkondi koordineerisid 18 Reichsleiter’it. Saksamaa oli jaotatud parteipiirkondadeks (nn Gau, mida juhtisid Gauleiter’id). Juhtkonnale allusid paramilitaarsed üksused (Sturmabteilungen (SA) ja Schutzstaffel (SS)) ning noorsoo-organisatsioonid (Hitlerjugend (HJ) poistele ja Bund deutscher Mädel (BdM) tütarlastele).

Hitleri lähikondlased

Joseph Goebbels (1897–1945), Reichsleiter, propagandajuht, 1933–1945 haridus- ja propagandaminister.

Hermann Göring (1893–1946), 1932–1945 Riigipäeva president. 1933. aasta aprillis sai temast ka Preisimaa peaminister ja Saksamaa lennundusminister, 1935. aastal Saksa õhujõudude ülemjuhataja (sai 1940 marssali auastme) ja 1937. aastal majandusminister.

Heinrich Himmler (1900–1945), Reichsführer SS, Saksa politsei ülem ja hiljem siseminister, saksa rahvuse tugevdamise riigikomissarina vastutas rassipoliitika elluviimise eest.

Albert Speer (1905–1981), Hitleri „ihuarhitekt”, juhtis andeka organisaatorina 1942–1945 relvastuse ja sõjatööstuse ministeeriumi ning tagas sõjatööstuse toimimise hoolimata Briti ja USA õhuväe pommirünnakutest.

Alfred Rosenberg (1893–1946), Reichsleiter, partei ideoloog. Tahtis saada välisministriks, kuid sellele kohale määras Hitler Joachim von Ribbentropi. Rosenbergil tuli leppida partei välisameti ja ideoloogiaosakonna juhtimisega. Kui 1941. aastal algas sõda NSV Liiduga, tegi Hitler Rosenbergile kui Venemaa-asjatundjale okupeeritud idaalade ministeeriumi.

Ernst Röhm (1887–1934) kujundas SA-st rohkem kui miljoni liikmega poolsõjaväelise organisatsiooni. Pärast Hitleri võimuletulekut esitas Röhm kava allutada kogu sõjavägi SA-le. Kuid Hitler vajas Reichswehr’i oma võimu tugevdamiseks ja tulevikueesmärkide teostamiseks. 1934. aasta suvel, nn pikkade nugade ööl, vangistasid ja mõrvasid SS-i ja riikliku salapolitsei (Gestapo) liikmed natside juhtkonna korraldusel sadakond inimest, nende hulgas Ernst Röhmi ja mitu SA juhti. Pärast seda SA mõju vähenes, kuid organisatsioon ise tegutses edasi.

Hüperinflatsioon Saksamaal

Oliver Lukason on Postimehes kirjutanud, et kahe maailmasõja vahelise Saksamaa suurimaks majanduskriisiks tuleb lugeda 1923. aastal kulmineerunud hüperinflatsiooni. See algas 1922. aastal ja probleemide tõenäoline allikas oli Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas.

Põnevat artiklit saad täispikkuses lugeda Postimees online´is (07.03.2009)

* Huvi korral saad maailma hüperinflatsioonide kohta rohkem lugeda www.kool.ee lehelt: Mike Hewitt „Maailma hüperinflatsioonid“

Novembrirevolutsioon ja kommunistid

1918. aasta sügisel puhkes Saksamaal novembrirevolutsioon, keiser astus tagasi ja Saksamaa kuulutati vabariigiks. Esialgne võim läks sotsiaaldemokraatidest moodustatud Rahvaesindajate Nõukogu kätte. 1919. aasta jaanuaris valiti Rahvuskogu (Nationalversammlung), mis pidi koostama riigile uue põhiseaduse.

Sotsiaaldemokraatide kommunistlik tiib, Spartakusbund, otsustas aga revolutsiooni jätkata. Berliinis algas spartakistide ülestõus (Spartakusafustand), peeti tänavalahinguid kommunistide üksuste ja endistest sõjaväelastest vabakorpuste (Freikorps) vahel. Berliini ülestõus suruti maha, kuid teistes linnades kestsid kokkupõrked mai lõpuni. Üks suuremaid kommunistide võimuhaaramisi oli Münchenis, kus aprillis kuulutati välja Baieri nõukogude vabariik, mis püsis mai alguseni. Kogu Saksamaal sai kokkupõrgete käigus surma mitu tuhat inimest.

Nürnbergi parteipäevad

Nürnbergi parteipäev (Reichsparteitag) oli NSDAP suurim iga-aastane propagandaüritus, millel osalesid sajad tuhanded inimesed. Alates 1933. aastast peeti parteipäevi eraldi selle jaoks ehitatud hiiglaslikul tribüünidega väljakul, mille juurde kuulusid konverentsikeskused jm. Kompleksi projekteeris Albert Speer. Igal parteipäeval pidas Hitler mitu kõnet, milles sõnastas programmi lähiaastateks ja ülistas seniseid saavutusi. Ülistati aaria rassi, Saksa riigi suurust ja võimu, mehelikkust ja sõjalist jõudu ning peeti vihakõnesid juutide, bolševike ja angloameerika plutokraatide vastu. Parteipäevadel toimusid natslike organisatsioonide ja pärast võimuletulekut ka sõjaväe paraadid ja ülevaatused. See oli suurejooneline massiüritus, mille lavastuse iga detail oli läbi mõeldud. Parteipäevade propagandistlik mõju oli tänu efektsele lavastusele väga suur.

1933–1939 olid parteipäevad temaatilised: Võidu (võimuletulek, 1933), Tahte (1934), Vabaduse (üldise sõjaväeteenistuskohustuse kehtestamine ja Versailles’ rahulepingu piirangutest vabanemine, 1935), Au (sõjaväe sisseviimine Reinimaale, 1936), Töö (tööpuuduse vähendamine miinimumini, 1937), Suur-Saksamaa (Austria Anschluß, 1938) ja Rahu (pidi algama 2. septembril 1939, kuid tühistati sõja alguse tõttu).

Rohkem saad lugeda Olavi Paavolaineni raamatust Külalisena Kolmandas Reichis: rapsoodia. Eesti keele sihtasutus, 2013.

Paremäärmuslased Saksamaal

1920. aastate alguse Saksamaa paremäärmuslased olid enamasti marurahvuslased (sks k völkische Bewegung), antisemiidid ja slaavlaste-vastased, kes idealiseerisid kõike militaarset ja mehelikku ning vaimustusid germaanlaste muistsest suurusest. Suurem osa neist olid protestandid. Marurahvusluse juured olid 19. sajandi lõpu Kulturkampf’i ajastus ja antisemitismis.

1920. aastate teisel poolel astus marurahvuslaste vana põlvkonna asemele uus – natsionaalsotsialistid.

Parlamentaarse demokraatia kriis Saksamaal

Alates 1924. aastast valitsenud stabiilsuse Saksa sisepoliitikas lõpetas ülemaailmse majanduskriisi algus 1929. aastal.

Konservatiivide, Saksa Rahvusliku Rahvapartei (DNVP) kahanev toetus viis nad koostööle natsionaalsotsialistidega. Parteid juhtis meediamagnaat Alfred Hugenberg, kelle üleriiklikes ja kohalikes lehtedes hakati avaldama Hitleri kõnesid. NSDAP sai oma propagandale palju suurema areeni, kui seda oli natside päevaleht Völkischer Beobachter.

1931. aastal moodustati tugevad opositsiooniliidud. NSDAP, konservatiivid ja sõjaveteranide organisatsioon Stahlhelm (Teraskiiver) ründasid valitsust paremalt, sotsiaaldemokraadid liidus ametiühingute ning sotsialistide ja liberaalide veteraniorganisatsiooniga Reichsbanner (Riigilipp) vasakult.

1932. aasta presidendivalimistel valiti Paul von Hindenburg kodanlike parteide ja sotsialistide häältega presidendiks tagasi. Vastaskandidaadid olid Adolf Hitler ja kommunistide juht Ernst Thälmann. Samal ajal võitis NSDAP valimised mitmes liiduriigis (Oldenburg, Mecklenburg, Anhalt, Tüüring) ja moodustas nende valitsused.

1932. aastal nimetas president kantsleriks Keskpartei konservatiivse tiiva liikme Franz von Papeni (1879–1969), kes tegi koostööd DVNP-ga ja kelle valitsust toetas ka NSDAP. Paljude Saksa poliitikute meelest oli parlamentaarne demokraatia end ammendanud ja von Papeni valitsus valmistas ette õigusaktid üleminekuks presidentaalsele valitsemiskorrale. 1932. aasta juulis valitud parlament hääletas need aga maha ja von Papen astus tagasi.

Riigipäeva valimistel 1932. aasta juulis oli võitnud NSDAP, kuid Hindenburg keeldus Hitlerit kantsleriks nimetamast. Von Papeni vahetas välja erukindral Kurt von Schleicher. Parlamendi tööd takistasid nii natsid kui ka kommunistid. Natside võidukäik kohalikel valimistel jätkus. 1933. aasta alguses nõudis kantsler presidendilt erakorralise seisukorra kehtestamist, parlamendi laialisaatmist ja uutest parlamendivalimistest loobumist. Hindenburg keeldus ja nimetas 30. jaanuaril 1933 kantsleriks Adolf Hitleri.
***
Hitler tuli võimule demokraatlike valimiste tulemusena suure osa sakslaste toetusel. Sellel oli palju põhjusi. Esimene maailmasõda ja hüperinflatsioon purustasid sakslaste senised väärtushinnangud. Saksa demokraatiatraditsioon oli nõrk hoolimata keisririigi parlamendist. Kantsler Bismarcki juhtimisel oli Saksamaast 19. sajandi viimasel veerandil väga kiiresti saanud maailma üks juhtivaid tööstusriike ja koloniaalimpeerium, mille hävingut esimeses maailmasõjas esitas natside oskuslik propaganda kui lääneriikide, bolševike, juutide ja demokraatlike parteide süüd. Germaani mütoloogiast oma juuri otsiv saksa marurahvuslus ning mehelikkuse ja sõjalise vapruse kultus kõnetas paljusid sakslasi, eriti noori.

Hitleri tulevikuvisioon Saksamaa suuruse taastamisest ja eluruumi (Lebensraum) vallutamisest oli köitev. Hitler viiski ellu paljud asjad, mida ta oma raamatus „Mein Kampf” oli lubanud, sealhulgas tööpuuduse likvideerimine ja rahvusterviklus (Volksgemeinschaft). Natside propaganda oli moodne. Hitler ja Goebbels olid karismaatilised kõnemehed, kes suutsid viia kuulajaskonna massipsühhoosi. Rakendati kõiki uusi tehnikasaavutusi alates raadiost ja lõpetades hoolega lavastatud massiürituste kinoringvaadetega. NSDAP suutis ära kasutada kodanlike erakondade ja SPD omavahelisi vastuolusid ning bolševismihirmu, millele andis hoogu kommunistide populaarsuse tõus suure majanduskriisi aastail. Natside edule aitas kaasa ka lääneriikide leplik suhtumine Versailles’ rahulepingu rikkumistesse.

Natsionaalsotsialistide eesmärk oli Saksamaa suuruse taastamine ja Uue Euroopa ülesehitamine. Suurust ja ajaloolist järjpidevust pidi rõhutama Saksamaa nimetamine Kolmandaks riigiks – Drittes Reich. Eelmised kaks olid Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik, mis likvideeriti 1806, ja Saksa keisririik 1871–1918.

Rassipoliitika

Pärast kristallööd proovis enamik Saksa juute Saksamaalt lahkuda, kuid paljudel see ei õnnestunud. Teised riigid takistasid juutide sisserännet, samuti ei jätkunud raha. Saksa juutidelt nõuti pärast kristallööd miljard marka kahjutasu ja nad pidid riigile maksma ka purustatud varade eest saadud kindlustusraha. Jätkus juutide väljatõrjumine majanduselust (nn aariastamine), nüüd keelati juutidel ka kultuuriasutusi külastada, ühistransporti kasutada, ülikoolis õppida jm.

Alates 19. sajandi lõpust Saksamaal ja Austrias järjest rohkem toetust leidnud antisemiitlike meeleolude, üheparteirežiimi, täieliku meediakontrolli ning massiivse propaganda tulemuseks oli mittejuutidest elanike ükskõiksus või isegi heakskiit oma kaaskodanike represseerimise suhtes. Natsid kasutasid oskuslikult ära ka inimloomuse halbu külgi: juudid olid majanduses konkurendid ja nende riiklik väljatõrjumine pakkus lisavõimalusi sakslastest ärimeestele; lahkuma sunnitud juutide elamispinna ja vara sai osta väga odavalt; paramilitaarsete organisatsioonide liikmed said vägivallatsedes välja elada oma kibestumust isiklike ebaõnnetumiste pärast jne.

Holokaust ehk juutide kui rahva süstemaatiline hävitamine algas pärast teise maailmasõja algust okupeeritud Poola territooriumile rajatud hävituslaagrites ning massihukkamistena kõigis okupeeritud Ida-Euroopa maades. Ida-Euroopa hävituslaagritesse veeti ka Saksamaa ja Austria ning okupeeritud Lääne-Euroopa riikide juudid. 1942. aasta sügisel mõrvati Tallinna lähedal Kalevi-Liival Saksamaalt ja Tšehhimaalt toodud ligi 2000 juuti. 1944. aasta kevadel toodi Prantsusmaalt Tallinna mitusada juuti, kellest suur osa Tallinna Metsakalmistu lähedal maha lasti.

Juutide represseerimise ja hävitamise kõrval oli natside üks eesmärke rassihügieen: tuli vältida pärilike haiguste edasikandumist. Alustati pärilikke haigusi põdevate inimeste sundsteriliseerimisega. Sõja ajal, 1939. aasta sügisel, käivitati eutanaasiaprogramm (hiljem tuntud kui Aktion T4), mille raames mõrvati vaimuhaiglates ja hooldekodudes kahe aastaga umbes 70 000 peamiselt vaimsete puuetega inimest.

Peale juutide suleti koonduslaagritesse ka romad ja sintid, homoseksualistid ning poliitilised vastased (eeskätt kommunistid ja sotsiaaldemokraadid, kuid ka mõned nimekad liberaalsete erakondade tegelased).