3.6.a Nõukogude Venemaa ja NSV Liit

3.6.a Nõukogude Venemaa ja NSV Liit

❯ Haridus- ja teaduspoliitika Nõukogude Liidus
❯ Holodomor
❯ Kulakute küüditamine
❯ Nõukogude Liidu laienemine
❯ Proletariaadi diktatuur
❯ Riigikaitse ja ühiskonna militariseerimine
❯ Riikliku julgeoleku asutused Nõukogude Liidus
❯ Suur terror ja näidisprotsessid
❯ Tabel: Olulisemad toodangunäitajad Nõukogude Liidus

Haridus- ja teaduspoliitika Nõukogude Liidus

Pärast esimest maailmasõda hinnati kirjaoskajate osakaaluks Venemaa rahvastikus umbes 30%. 1920. aastal asutati ülevenemaaline kirjaoskamatuse likvideerimise erakorraline komisjon. Kirjaoskust anti miljonitele järelevalveta lastele, kelle vanemad olid surnud või kadunud ja kellel sageli puudus kindel elukoht. 1917–1927 omandas kirjaoskuse umbes 10 miljonit täiskasvanut. 1930. aastal kehtestati kohustuslik algharidus ja kirjaoskamatuse likvideerimise koolid hakkasid vähese kirjaoskusega inimesi õpetama. 1939. aasta rahvaloenduse andmetel olid 90% 16–50-aastastest inimestest kirjaoskajad.

Kuni 1930. aastateni iseloomustasid nõukogude hariduspoliitikat mitmesugused katsetused – töölisfakulteedid, brigaaditöövõtt jm. Seejärel pöörduti tagasi traditsioonilise koolikorralduse ning ülikoolides tsaariajast tuntud kursusesüsteemi juurde. Soodustati töölispäritolu noorte ülikooliharidust ja töö kõrvalt õppimist nii töölisnoorte keskkoolides (õhtukoolid) kui ka kaugõppevormis ülikoolides. Kõigis kooliastmetes ja igal erialal õpetati kohustuslikus korras marksismi-leninismi ning ka tavalised õppeained olid ideologiseeritud. Näiteks matemaatika tekstülesanded olid sageli ideoloogilise sisuga.

Marksism-leninism oli ideoloogia, mis väitis end olevat teaduslikult põhjendatud. Kommunismi saabumine oli selle järgi ühiskonna arengu teaduslikult tõestatud lõppjaam. Seetõttu olid ühiskonna- ja humanitaarteadused suures mahus ideologiseeritud, nagu ka loodusteadused, mis pidid lähtuma Charles Darwini evolutsiooniteooriast selle sovetiseeritud kujul. Kollektiviseerimisega paralleelselt tähtsustati põllumajandusteadust ja kitsamalt sordiaretust, mis pidi aitama saagikust hüppeliselt suurendada. Tõsiste teadlaste kõrval võitsid parteilise tunnustuse ka mitu õpetlast, kelle teooriatel puudus teaduslik tõestus. Tuntuim neist oli teraviljaaretaja Trofim Lõssenko. Minevikust leiti lihtsat päritolu mehed, kes kõigest hoolimata olid saanud teadlasteks.

Marksism-leninism eitas religiooni ja Jumala olemasolu. Ehkki bolševikud kuulutasid usuvabadust, algasid repressioonid vaimulike vastu juba kodusõja ajal. Kirikute ja kloostrite vara riigistati ning see olid üks olulisemaid riigi tuluallikaid kodusõja ajal ja pärast seda. Kui enne esimest maailmasõda oli Venemaal üle 50 000 õigeusukiriku, siis 1941. aastal oli neist alles umbes 500. Suleti ka kloostrid. Vaimulikel ei olnud kuni 1936. aasta konstitutsioonini kodanikeõigusi, kümned tuhanded preestrid ja teised endised vaimulikuseisuse liikmed langesid repressioonide ohvriks.
1925. aastal asutati võitlevate jumalaeitajate organisatsioon (Союз воинствующих безбожников), mis tegi rahva seas usuvastast propagandat. Kuid vene õigeusu kirikul oli vene rahva teadvuses kindel koht. Teise maailmasõja ajal peatas Stalin, keda õigeusklikud pidasid antikristuseks, kirikuvastased repressioonid vastutasuks kiriku toetuse eest Punaarmee võitlusele. Paljud kirikud said loa uksed uuesti avada, jumalaeitajate ühing suleti. Pärast sõda usuvastane propaganda jätkus, nüüd aga ühingu Teadus tegevuse raames. Teaduslikust ateismist sai kõrgkoolides teiste ühiskondlik-poliitiliste distsipliinide kõrval kõigile kohustuslik õppeaine.

Holodomor

Ehkki näljahäda üheks põhjuseks oli põud ja ikaldus, oli peasüüdlane kollektiviseerimisega hävitatud põllumajandus ja toiduainete rekvireerimine talupoegadelt. Eriti rängalt kannatanud Ukrainas nimetatakse seda näljahäda holodomor’iks ning ukrainlased käsitavad seda genotsiidina – nõukogude võimu eesmärgistatud poliitikana ukrainlaste hävitamiseks ja venestamiseks. 1932.–1933. aasta näljahäda ohvrite arv ei ole teada, hinnangud ulatuvad kuni kaheksa miljonini. Surnutest üle poole olid ukrainlased.

Kulakute küüditamine

Küüditamine on repressioonimeetod, mis seisneb suure hulga inimeste vägivaldses ümberpaigutamises teise elukohta. Küüditamise aluseks ei ole kohtu või tribunali, vaid mõne valitsus- või riikliku julgeoleku asutuse otsus. Küüditatavaid ei mõistetud isikutena süüdi, vaid neid küüditati kuuluvuse tõttu mõnda sotsiaalsesse või rahvuslikku gruppi. Sageli küüditati ka poliitililise süüdistuse alusel vangistatud meeste perekonnaliikmed. Vangilaagrisse saadetud meeste naised ja lapsed saadeti tähtajalisele või tähtajatule sundasumisele looduslikult ja klimaatiliselt rasketesse piirkondadesse, kus nad elasid julgeolekuametnike järelevalve all ilma loata sundasumiselt lahkuda.

NSV Liidu julgeolekuasutuste hiljem avalikustatud andmetel küüditati aastatel 1930–1931 Siberi, Kaug-Põhja, Kaug-Ida ja Kasahstani asustamata või väheasustatud piirkondadesse vähemalt 2,5 miljonit kulakut koos perekonnaliikmetega. Aastatel 1932–1940 küüditati veel umbes pool miljonit kulakuperede liiget. 1934. aasta andmetel oli umbes 90 000 kulakupere liiget tapetud või surnud küüditamise käigus ja veel umbes 300 000 alatoitlusse ja haigustesse (enamasti elukõlbmatuis paikades, kuhu nad küüditati).

Nõukogude Liidu laienemine

Alguses kuulusid NSV Liitu Vene NFSV, Ukraina NSV ja Valgevene NSV ning Taga-Kaukaasia NFSV, mis ühendas Armeenia NSV, Aserbaidžaani NSV ja Gruusia NSV.

Kesk-Aasias moodustati Buhaara NSV ja Horezmi NSV ning Vene NFSV-sse kuulunud Turkestani ANSV. Peagi loobuti Kesk-Aasia territoriaalse korralduse „pantürkistlikust” lahendusest ning uued piirid määrati rahvaste kaupa. 1924. aastal moodustati Usbeki NSV ja Turkmeeni NSV, 1929. aastal eraldati Usbekistanist Tadžiki NSV ning 1936. aastal muudeti varem ANSV-dena Vene NFSV-sse kuulunud Kasahstan ja Kõrgõzstan liiduvabariikideks. Samal aastal likvideeriti Taga-Kaukaasia NFSV ning Armeenia, Gruusia ja Aserbaidžaan liideti otse NSV Liiduga.

Järgmised suuremad territoriaalsed muudatused olid seotud NSV Liidu ekspansiivse välispoliitikaga. 1940. aastal, pärast Soome Talvesõda, liideti Karjala ANSV Soomelt vallutatud Karjala maakitsusega Karjala-Soome NSV-ks. See reorganiseeriti uuesti ANSV-ks 1956. aastal.

1940. aasta suvel okupeeris NSV Liit Balti riigid ja liitis need 1940. aasta augustis liiduvabariikidena NSV Liiduga.

1940. aasta suvel okupeeris Punaarmee Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja ühendas selle Dnestri vasakul kaldal Ukraina koosseisu kuulunud Moldaavia ANSV-ga (Transnistria) Moldaavia NSV-ks.

Proletariaadi diktatuur

1918. ja 1925. aasta põhiseaduste järgi kehtis Nõukogude Venemaal ja NSV Liidus proletariaadi diktatuur – endiste „ekspluataatorlike klasside” liikmete õigused olid piiratud (nn lišentsõ, ilmajäetud). Marksistlik-leninlik teooria defineeris seda ajastut kui sotsialismi ülesehitamist ühel maal.

Partei kontrollis kõiki võimuharusid. Seadusandliku võimu moodustasid nõukogud alates kahekojalisest NSV Liidu ülemnõukogust ning lõpetades linnades tööliste saadikute nõukogude ja maal külanõukogudega. Kõigi astmete nõukogusid juhtisid ja kontrollisid vastava taseme parteikomiteed.

Nõukogude esimehed ja enamik liikmeid olid partei liikmed, kõigil valimistel kinnitas partei kandidaatide nimekirjad. Reeglina esitati ühe nõukogu liikme kohale ainult üks kandidaat, kes valiti suure häälteenamusega. Kõik nõukogude otsused kiideti eelnevalt heaks parteikomiteede poolt.

1936. aasta NSV Liidu konstitutsioon kuulutas sotsialismi ülesehitatuks ja kõik NSV Liidu kodanikud võrdseteks. Konstitutsiooni järgi oli NSV Liit maailma kõige demokraatlikum riik, kuid tegelikult allus kogu elu partei ja julgeolekuorganite kontrollile.

Riigikaitse ja ühiskonna militariseerimine

Sõjatehnikat arendati Nõukogude Liidus 1920. aastatel koostöös Saksamaaga, mille sõjaväelased said NSV Liidu polügoonidel katsetada relvi, mille omamine oli Saksamaale Versailles’ rahulepinguga keelatud (lennuvägi, raskesuurtükivägi, tankid). Koostööd tehti ka teiste riikide relvakonstruktoritega. NSV Liit omandas oma agentide abil traktorite sildi all mõned USA tankikonstruktori Walter Christie konstrueeritud tankišassiid, mille edasiarendusel põhines ka kuulsaim Nõukogude tank T-34. Arendati lennukitööstust, Nõukogude lenduritele kuulus mitu lennukõrguse ja -kauguse rekordit.

Sõjaline ettevalmistus haaras suure osa elanikest. 1927. aastal asutati Riigikaitse ning Lennundus- ja Keemiaalase Töö Abistamise Ühing (OSOAVIAHIM), mille raames õpetati välja spetsialiste laskuritest langevarjuriteni. 1931. aastal seati sisse üleliiduline kehalise kasvatuse treeningprogramm „Valmis tööks ja kaitseks” (VTK), mille normide täitjatele anti erilised rinnamärgid.

Ehkki NSV Liidu relvajõude tuntakse üldnime all Punaarmee (Tööliste-Talupoegade Punaarmee), sisaldab see mõiste ainult maaväge. Punaarmee kõrval oli ka Tööliste-Talupoegade Punalaevastik. Lennuvägi allus Punaarmeele.

1936. aasta konstitutsioon kehtestas sõjaväeteenistuse iga Nõukogude meeskodaniku pühaks kohustuseks, kohustuslik ajateenistus kestis 2–3 aastat. 1930. aastate teisel poolel pöörduti tagasi traditsioonilisema sõjaväekorralduse juurde, taastati auastmed ja teise maailmasõja ajal ka õlakud auastmetunnusena.

Suur erinevus tavapärastest sõjavägedest oli topeltjuhtimine: iga üksuse ülema kõrval oli poliitiline komissar, kes tegi poliitilist propagandat ja valvas üksuse liikmete, aga ka ülema poliitilise meelsuse järele ning oli ühtlasi ülema esimene asetäitja. Komissarid allusid Punaarmee ja Punalaevastiku poliitvalitsusele. Teise maailmasõja ajal komissaride võimu vähendati, sest lahinguolukorras pidid nad mõnikord oma üksuse juhtimise üle võtma, kuid sõjalise väljaõppe puudumise tõttu tegid ränkade tagajärgedega vigu. Poliitjuhtide kõrval valvasid sõdurite ja ohvitseride meelsuse järele ka salapolitsei, NKVD, eriosakonnad.

Teise maailmasõja alguseks oli Punaarmee üks maailma suurimaid sõjavägesid miljonite meeste ning tuhandete tankide ja lennukitega.

Riikliku julgeoleku asutused Nõukogude Liidus

Kohe pärast bolševike võimuhaaramist 1917. aasta oktoobris loodi Erakorraline Komisjon Võitluseks Kontrrevolutsiooni ja Banditismiga (ЧК – чрезвычайная комиссия), mida hakati kutsuma Tšekaaks ja selle töötajaid tšekistideks. Tšekaa ülem oli Feliks Dzeržinski (1871–1926).

Kodusõja ajal 5. septembril 1918 avaldas bolševike valitsus dekreedi „Punasest terrorist”, mis kuulutas „kontrrevolutsionäärid ja klassivaenlased” lindpriideks. Terrori läbiviimine oli Tšekaa ülesanne. Tšekaa otsusel aastatel 1917–1922 maha lastute arvuks hinnatakse 50 000–140 000 inimest. Pärast kodusõja lõppu lõppes ka punane terror, kuid poliitiliste vastaste jälitamine ja vangistamine jätkus.

1922. aastal Tšekaa likvideeriti ja selle asemel moodustati Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Riiklik Poliitvalitsus (GPU – Государственное политическое управление (ГПУ) при НКВД РСФСР). Pärast Nõukogude Liidu moodustamist sai ametlikuks nimetuseks OGPU. Kuni oma surmani juhtis seda jätkuvalt Dzeržinski. Tema järglaseks sai Vjatšeslav Menžinski, kes juhtis seda organisatsiooni 1934. aastani.

1934. aastal loodi seniste NSV Liidu liiduvabariikide Rahvakomissaride Nõukogudele allunud Siseasjade Rahvakomissariaatide asemel NSVL Siseasjade Rahvakomissariaat (SARK; NKVD – Народный комиссариат внутренних дел СССР), millele allusid struktuuriüksustena NSV Liidu liiduvabariikide SARK-id. NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi peakorter asus Moskvas Lubjanka väljakul asuvas hoonekompleksis. Siseasjade rahvakomissariks tõusis Genrihh Jagoda (1891–1938). Jagodal oli oluline roll GULAG-i rajamises ja Sergei Kirovi tapmisele järgnenud repressioonides. Tema juhtimisel algas 1931. aastal Valge mere kanali ehitus. Jagoda juhtis ka ülekuulamisi näidisprotsessi eeluurimisel, mis viis Grigori Zinovjevi ja Lev Kamenevi hukkamiseni 1936. aasta augustis.

1941. aastal lahutati NSV Liidu SARK-i koosseisus olnud siseriikliku ja riikliku julgeoleku eest vastutavad ametkonnad ning riiklik julgeolek muutus iseseisvaks rahvakomissariaadiks NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (NKGB – Народный Комиссариат Государственной Безопасности СССР). Pärast sõja algust Saksamaaga NKVD taastati. Eraldi julgeoleku rahvakomissariaat moodustati uuesti 1943. aastal ja see kandis 1946–1953 nime riikliku julgeoleku ministeerium (MGB – Министерство государственной безопасности СССР), sest rahvakomissariaadid nimetati 1946. aastal ministeeriumideks.

1954. aastal loodi Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee. 1978. aastal reorganiseeriti see KGB-ks ehk NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komiteeks (Кoмитет государственной безопасности).

Suur terror ja näidisprotsessid

Mõistusekaotuseni piinatud süüalused, kes süüdistused omaks võtsid, ja hoolega ettevalmistatud tunnistajad jätsid mitmele lääneeurooplasele mulje, nagu olekski tegemist kuritegelike vandenõudega NSV Liidu ja selle juhtkonna vastu. Nende kirjameeste artiklid ja raamatud tõlgiti NSV Liidu toetusel paljudesse keeltesse ja neid levitati ka lääneriikides.

Repressioonide läbiviimise eest vastutas siseasjade rahvakomissariaat (NKVD) oma erinevate allasutuste kaudu, olulisim neist oli riikliku julgeoleku peavalitsus (GUGB). Tuntuim NKVD juht (1938–1945) oli grusiin Lavrenti Beria (1899–1953), kes edutati sellele ametikohale pärast seda, kui vangistati eelmine rahvakomissar Nikolai Ježov, kellest Stalin tegi suure terrori patuoina. Stalini surma järgses võimuvõitluses tegid ülejäänud poliitbüroo liikmed omakorda Beriast Stalini terrori põhisüüdlase, ta vangistati, mõisteti surma ja lasti maha.

Repressioonide sihtrühmaks olid ka NSV Liidu vähemusrahvaste autonoomsete üksuste juhtkonnad. Kulakute küüditamise kõrval algas piiriäärsete vähemusrahvaste küüditamine, näiteks kõik Kaug-Idas elanud korealased küüditati Kesk-Aasiasse.