3.5. Autoritaarsete režiimide ja diktatuuride kehtestamine Euroopas

3.5. Autoritaarsete režiimide ja diktatuuride kehtestamine Euroopas

❯ Autoritaarsed režiimid Euroopas
❯ Kutsekojad Eestis

Autoritaarsed režiimid Euroopas

1918–1920: Ungari

1918. aasta sügisel kuulutati Ungari demokraatlikuks vabariigiks, kuid 1919. aastal haarasid võimu kommunistid Béla Kuni juhtimisel ja kuulutasid välja nõukogude vabariigi. Rumeenia väed kukutasid kommunistid ja võimule tuli Austria-Ungari laevastiku viimane ülemjuhataja admiral Miklós Horthy (1868–1957). 1920. aasta märtsis kuulutas Rahvuskogu Ungari monarhiaks ja Horthy riigihoidjaks (regendiks).

Esimese maailmasõjas oli Ungari kaotanud 2/3 oma territooriumist ja pidi maksma reparatsioone, see kõik pingestas suhteid naaberriikidega. Horthy valitses autoritaarselt ja jätkas topeltmonarhia ajal alustatud madjariseerimist. Ta üritas integreerida töölisi ja talupoegi riigikehandisse, kuid säilitas aadli suurmaaomandi ja privileegid. Ungari juutidele heideti ette Ungari kultuuri ohustamist ja Béla Kuni riigipöördes osalemist. 1930. aastatel lähenes Ungari Itaaliale ja Austriale ning hiljem Saksamaale.

1923: Bulgaaria

Bulgaaria oli parlamentaarne monarhia. Esimese maailmasõjas kaotas Bulgaaria 8% oma territooriumist ja kaotatud aladelt tulid sajad tuhanded bulgaarlastest põgenikud. Suhted naaberriikide Rumeenia, Jugoslaavia, Kreeka ja Türgiga olid pingelised.

1919. aasta valimistel tuli võimule talurahvapartei (talupojad moodustasid 80% Bulgaaria elanikest). Peaministriks saanud Aleksandăr Stambolijski valitsemine omandas järjest rohkem autoritaarseid jooni. 1923. aasta mais peetud valimistel võitis tema partei juhitud koalitsioon juba 87% mandaatidest. Juunis Stambolijski kukutati ja mõni päev hiljem tapeti. Riigipööret toetasid vanad parteid, sõjavägi, valitsusaparaat, makedoonia rahvuslased ja ka kuningas.

Järgnenud demokraatliku valitsemisviisi taastamise katsed ei olnud edukad. Ebastabiilsust süvendasid makedoonia rahvuslaste ja kommunistide terroriaktid. 1936. aasta sõjalise putšiga haaras kuningas Boris III ohvitseride toetusel võimu ja kehtestas nn kuningadiktatuuri.

1923: Hispaania

Kindral Primo de Rivera oli Hispaania diktaator 1930. aastani. Tema juhitud riigipöörde tulemusel kehtestati sõjaväeline diktatuur. 1930. aastal taastati demokraatia ja järgmisel aastal kaotati monarhia.

1923: Türgi

Mustafa Kemal (Atatürk) valiti 1923. aasta oktoobris presidendiks. Riiklikuks ideoloogiaks sai kemalism. 1924. aasta põhiseadus sõnastas selle põhiprintsiibid: Türgi on vabariiklik, rahvuslik, rahvalähedane, ilmalik ja revolutsiooniline. Demokraatlike institutsioonide säilitamisele vaatamata valitses Atatürk autoritaarselt.

Atatürk kaasajastas ja europiseeris Türgit, hoolimata rahva vastuseisust: keelati naiste näokatted ja meeste fessid, kehtestati ladina tähestik, gregooriuse kalender ja meetermõõdustik, keelati mitmenaisepidamine jm. Pealinn viidi 1923. aastal Konstantinoopolist Ankarasse, 1934. aastal anti naistele valimisõigus. Atatürk valitses ametnikkonna ja sõjaväe toetusel. Sõjavägi on tänini Türgi ilmalikkuse üheks tugevamaks toeks. Atatürk suri 1938. aastal, kuid tema partei, Vabariiklik Rahvapartei, oli võimul 1950. aastani.

1925: Albaania

Albaanlased kõnelesid mitut dialekti ja olid valdavalt islami usku, kuid umbes kolmandik elanikest olid õigeusklikud või katoliiklased. 1920. aasta jaanuaris peeti Lushnja kongress, moodustati kogu Albaanias tunnustatud valitsus ja viidi pealinn Durrëse sadamalinnast väikelinna Tiranasse. Sisepoliitikas võitlesid omavahel liberaalid õigeusu piiskopi Fan Noli ja konservatiivid islamiusulise suurmaaomaniku Ahmet Zogu (1895–1961) juhtimisel.

1924. aastal kukutas Zogu Fan Noli valitsuse, lasi end 1925. aastal presidendiks valida ja kuulutas end 1928. aastal kuningaks nime all Zogu I. Zogu kehtestas autoritaarse diktatuuri ja surus opositsiooni vägivallaga maha. Teda tunnustatakse riigi kaasajastamisel, kuid reformid jäid poolikuks. Alates 1926. aastast sattus Albaania järjest suurema Itaalia mõju alla, sisepoliitikas rakendati fašistidelt laenatud poliitikaelemente. 1939. aasta aprillis okupeeris Itaalia Albaania.

1926: Poola

Kogu sõdadevahelise aja oli Poola mõjukaim poliitik marssal Józef Piłsudski (1867–1935). 1918–1922 oli ta Poola riigipea. 1920. aastal juhtis Piłsudski Poola sõjaväge sõjas Nõukogude Venemaa vastu ja sai Poola marssali tiitli. 1922. aasta põhiseadus kitsendas riigipea volitusi ja Piłsudski, kes tahtis Poolat juhtida suure võimutäiusega, lahkus riigipea ametist. Poola demokraatias pettununa korraldas ta 1926. aasta mais sotsialistide, talurahvapartei ja isegi kommunistide toetusel riigipöörde ning oli Poola riigi tegelik juht (sõjavägede peainspektori ja sõjaministri ametikohal, aga 1926–1928 ja 1930 ka peaministrina) kuni oma surmani 1935. aastal.

1926–1939 oli Poola president Piłsudski liitlane ja sõber Ignacy Mościcki (1867–1946). Piłsudski määras oma järeltulijaks marssal Edward Rydz-Śmigły (1886–1941), kes oli Poola autoritaarne juht kuni riigi purustamiseni teises maailmasõjas. President Mościcki pidi pärast Piłsudski surma võimu pärast võitlema Rydz-Śmigły juhitud sõjaväelastega.

1926: Portugal

1910. aastal kuulutati Portugal vabariigiks, kuid riigi sisepoliitika oli pärast esimest maailmasõda ebastabiilne – 16 aasta jooksul oli riigil üheksa presidenti ja 45 valitsust. Riik lõhenes parempoolsete (monarhistid) ja pahempoolsete (sotsialistid, kommunistid ja anarhistid) toetajate vahel. 1926. aastal juhtis kindral Manuel Gomes da Costa (1863–1929) sõjaväelist riigipööret. Põhiseaduse kehtivus peatati, parlament saadeti laiali, president ja peaminister sunniti ametist lahkuma ning poliitiliste erakondade tegevus keelati. Kehestati autoritaarne valitsemiskord.

1928. aastal sai António Salazar (1889–1970) rahandusministriks ja 1932. aastal peaministriks. Ta kehtestas uue põhiseadusega üheparteidiktatuuri (nn uus riik, Estado novo) ning valitses sõjaväe, katoliku kiriku, monarhistide ja aristokraatia ning kõrgema keskklassi toetusel. Salazar oli peaminister kuni 1968. aastani. Demokraatia taastati Portugalis 1974. aastal.

1926: Leedu

Leedu valitsemiskorraldus 1920. aastate alguses sarnanes Eestiga: parlamendil oli võrreldes valitsuse ja presidendiga suur võim. Sisepoliitika oli ebastabiilne: 1918–1926 oli ametis 12 valitsust. Rooma paavsti 1925. aasta leping Poolaga, millega paavst tunnustas Vilniust Poola osana, oli seni valitsuskoalitsioone juhtinud kristlikele demokraatidele suur kaotus. Parempoolsete toetust vähendasid ka mitme ministri korruptsiooniskandaalid.

1926. aasta valimised võitis talurahvapartei koos sotsiaaldemokraatidega ning kristlikud demokraadid ja rahvuslased läksid opositsiooni. Uus valitsus ratifitseeris NSV Liiduga mittekallaletungilepingu, mis ärritas Lääne-Euroopa riike, sest aitas NSV Liidul väljuda välispoliitilisest isolatsioonist. Leedu aga oli lepingust huvitatud, sest NSV Liit tunnustas nii Memeli hõivamist Leedu poolt kui ka Vilniust Leedu osana. Uus valitsus kaotas seni riigi mõnes osas kehtinud sõjaseisukorra ja vabastas riigivastase tegevuse eest vangistatud isikuid, sh sadu kommuniste. Hakkasid levima kuulujutud Leedu bolševiseerimisest.

17. detsembril 1926 haarasid sõjaväelased võimu ning kukutasid valitsuse ja presidendi. Nad kutsusid Leedu esimese presidendi Antanas Smetona (1874–1944) uuesti presidendiks. Smetona nimetas peaministriks teise rahvuslase, ajalooprofessori Augustinas Voldemarase, kes oli 1918. aastal olnud Leedu esimene peaminister. Varsti saatis Smetona seimi laiali ja kehtestas uue põhiseaduse, mis suurendas presidendi võimu. 1929. aastal tagandas ta Voldemarase peaministri kohalt. Viimane tegi koos paremäärmuslastega 1934. aastal nurjunud riigipöördekatse ja oli seejärel vangis. 1935. aastal keelas Smetona erakondade tegevuse ja juhtis riiki autoritaarse diktaatorina kuni Leedu okupeerimiseni NSV Liidu poolt 1940. aastal.

1929: Jugoslaavia

Jugoslaavia riik loodi pärast esimest maailmasõda Serbia ja Montenegro kuningriigi ning varem Austria-Ungarile kuulunud Horvaatia, Sloveenia ja Bosnia-Hertsegoviina ühendamisel. 1918. aastal asus troonile Serbia Karađorđevići dünastia. Serblaste hegemooniataotluse tõttu stabiilsust ei saavutatud. Horvaadi ja sloveeni parlamendisaadikud enamasti boikoteerisid serbia parteide moodustatud lühiajalisi valitsusi. Olukorda pingestas veelgi horvaatide rahvusliku liidri Stjepan Radići (1871–1928) tapmine otse parlamendis 1928. aastal.

1929. aastal kehtestas kuningas Aleksandar I (valitses 1921–1934) sõjaväe toetusel kuningadiktatuuri ja nimetas peaministriks oma vahtkonnaülema. 1931. aastal keelas kuningas rahvuslikud parteid, lubati ainult üleriiklikke erakondi. Serbia keel ja horvaadi keel kuulutati üheks keeleks – serbohorvaadi keeleks. 1934 aastal tappis makedoonia rahvuslane Vlado Tšernozemski Prantsusmaal Marseille’s nii kuningas Aleksandari kui ka teda vastu võtnud Prantsuse välisministri Louis Barthou. Atentaati kuningale aitasid ette valmistada horvaadi paremäärmuslased (ustašid). Kuningaks sai 11-aastane Petar II, kelle eest valitses regent.

1930. aastate teisel poolel lähenes Jugoslaavia Saksamaale ja Itaaliale. 1939. aastal pöörduti tagasi demokraatliku valitsemisviisi juurde, kokkuleppimise võimaldas horvaatidele antud autonoomia.

1933: Austria

Versailles’ rahuleping keelas Austrial Saksamaaga ühineda ja Austria kuulutati vabariigiks. Riigis süvenes vastasseis pahempoolsete sotsiaaldemokraatide ning parempoolsete, s.o kristlik-sotsiaalse partei ja saksa rahvuslaste vahel. Ülemaailmse majanduskriisi ajal algasid relvakokkupõrked pahem- ja parempoolsete paramilitaarsete üksuste vahel ning parlament oli teovõimetu.

Kantsler Engelbert Dollfuss (1892–1934) võttis 1933. aastal võimu enda kätte, kehtestas Itaalia eeskujul nn austrofašistliku diktatuuri ning keelas sotsialistide, saksa rahvuslaste ja kommunistide relvaüksused. Pärast Hitleri võimuletulekut Saksamaal aktiviseerusid Austria natsionaalsotsialistid, kelle riigipöördekatse 1934. aasta juulis küll ebaõnnestus, kuid Dollfuss tapeti.

Uueks kantsleriks sai Kurt Schuschnigg (1897–1977). Austria iseseisvust toetas Itaalia. Hitleri eesmärk oli aga Austria liitmine Saksamaaga, ta sundis Mussolini ja Schuschniggi järk-järgult järele andma ning natsid võeti Austria valitsusse. 1938. aasta alguses hakkasid nad liidumaades võimu üle võtma ja Schuschnigg sunniti tagasi astuma. President nimetas kantsleriks natside juhi Arthur Seyss-Inquarti. 12. märtsil 1938 okupeeris Saksa sõjavägi Austria ja riik liideti Saksamaaga (Anschluß).

1934: Eesti

12. märtsil 1934 kehtestas riigivanem Konstantin Päts (1874–1956) kaitseseisukorra ja võttis võimu enda kätte.

1934: Läti

Lätis kehtestati 1922. aastal parlamendikeskne põhiseadus ja liberaalne valimisseadus. 1931. aastal valitud 103-liikmelises seimis oli esindatud üle 20 erakonna ja poliitilise liikumise, kusjuures rohkem kui viis mandaati oli ainult kuuel erakonnal. Läti oli paljurahvuseline riik, parlamendis olid esindatud ka baltisakslased, poolakad, juudid ja venelased. Probleeme tekitas Latgale lõimimine ülejäänud Lätiga. Majanduskriisi aastatel sagenesid valitsuskriisid veelgi.

Läti mõjukaima poliitiku ja esimese peaministri Kārlis Ulmanise (1877–1942) talurahvapartei algatas 1932. aastal kampaania põhiseaduse muutmiseks, et kehtestada tugev presidendivõim. 1934. aasta märtsis astus tagasi järjekordne valitsus, kuid sotsiaaldemokraadid, kellel oli parlamendis suurim franktsioon, ei soovinud uut valitsust moodustada. Peaministriks nimetati Ulmanis. Ööl vastu 16. maid 1934 võtsid sõjavägi, kaitseliit (Aiszargi) ja politsei Ulmanise korraldusel tähtsamad riigiasutused ja parteide peakorterid oma kontrolli alla, juhtivad poliitikud vahistati. Hommikul kuulutas Ulmanis välja erakorralise seisukorra ja saatis parlamendi laiali.

Pärast president Alberts Kviesise (1881–1944) ametiaja lõppu 1936. aastal võttis Ulmanis üle ka presidendiameti ja juhtis Lätit kuni riigi okupeerimiseni NSV Liidu poolt.

1936: Kreeka

1922. aastal sai Kreeka kuningaks Georgios II (1890–1947). Kaks aastat hiljem korraldati rahvahääletus, monarhiste süüdistati Kreeka-Türgi sõja kaotamises ja Kreeka kuulutati vabariigiks. Pidev poliitiline võitlus pahemtsentristide ja parempoolsete monarhistide vahel väljendus valitsuskriisides: 14 aasta jooksul oli Kreekal 14 valitsust.

1935. aastal korraldati jälle rahvahääletus ja Georgios II kutsuti uuesti kuningaks. Valitsuse moodustas monarhistist kindral Ioannis Metaxas (1871–1941). 1936. aasta augustis kuulutas ta välja erakorralise seisukorra, peatas kodanikuvabadused ja saatis parlamendi laiali. Ta valitses kuninga toetusel diktaatorina kuni surmani, võttes eeskuju Mussolini Itaaliast.

Metaxase sisepoliitikat iseloomustas võitlev rahvuslus. Kooliõpikud kirjutati ümber, „kreekavaenulikke” raamatuid keelati ja põletati, kehtestati „Rooma tervitus”, ainus lubatud massiorganisatsioon oli rahvuslik noorsoo-organisatsioon. Kuid sisse seati ka üldine 8-tunnine tööpäev, parandati töötingimusi ja loodi sotsiaalkindlustussüsteem.

1938: Rumeenia

Pärast esimese maailmasõja lõppu suurenes Rumeenia territoorium kaks korda ja Rumeeniast sai paljurahvuseline riik. Endises Vene Bessaraabias elasid ka ukrainlased, venelased, juudid ja sakslased, Austria-Ungarile kuulunud Transilvaanias ungarlased, sakslased ja juudid, Lõuna-Dobrudžas bulgaarlased. Rumeenial olid territoriaalvaidlused kõigi oma naaberriikidega ja pingelised suhted vähemusrahvustega.

Ametnikkond ja sõjavägi olid korrumpeerunud. 1930. aastal asus troonile kuningas Carol II (1893–1953) kelle eeskuju oli Benito Mussolini. Ta algatas mitu reformi Rumeenia moderniseerimiseks ning orienteerus välispoliitikas Prantsusmaale ja selle Ida-Euroopa liitlastele. Sisepoliitikas kasvas fašistliku, ultrarahvusliku, antikapitalistliku, antikommunistliku, antisemiitliku ja õigeusu ülimuslikkust rõhutava liikumise Raudkaart (Raudne Kaardivägi) mõju.

1938. aastal kehtestas Carol II kuningadiktatuuri, keelas poliitilised parteid ja asutas enda juhitud rahvusliku taassünni rinde. Tema välispoliitika nurjus: 1940. aastal kaotas Rumeenia NSV Liidule Bessaraabia, Ungarile Põhja-Transilvaania ja Bulgaariale Lõuna-Dobrudža. Seejärel loobus ta troonist oma poja Michali kasuks, andis diktaatorivolitused üle Ion Antonescule (1882–1946) ja läks eksiili. Antonescu saatis 1941. aastal Raudkaardi laiali ja valitses Rumeeniat, kuni Punaarmee 1944. aastal Bukaresti vallutas.

Autoritaarse valitsemiskorra või diktatuuri kehtestamine Euroopa riikides sõdadevahelisel ajal.

Kutsekojad Eestis

Eestis asutati pärast Konstantin Pätsi võimuhaaramist 15 kutsekoda: Tööliskoda, Eraettevõtete ametnike koda, Käsitööstuskoda, Õpetajate koda, Maatööliste ja väikemaapidajate koda, Insenerikoda, Agronoomide koda, Kalanduskoda, Loomaarstide koda, Meierite koda, Ühistegevuskoda, Kodumajanduskoda, Majaomanike koda, Arstide koda ja Rohuteadlaste koda.

Demokraatlikes riikides, sh Eestis tavaline Kaubandus-tööstuskoda oli asutatud 1924. ning väikemaapidajaid ja aednikke ühendav Põllutöökoda 1931. aastal. 1937./1938. aasta Põhiseaduse § 84 järgi kuulusid Riigikogu 40-liikmelisse ülemkotta, Riiginõukokku, 16 kutsekodade esindajat, „neist põllumajanduse alalt ühes kalandusega – viis, tööstuse, käsitöö, kaubanduse, laevanduse ja ühistegevuse alalt – viis, töövõtjaskonna poolt – kolm, linnakinnisomandi alalt – üks, vabakutsete alalt – üks, kodumajanduse alalt – üks”. Kutsekojad likvideeriti 1940. aastal, kui NSV Liit Eesti okupeeris.