3.4. Euroopa demokraatlikud riigid 1919–1939
❯ Beneluxi riigid sõdadevahelisel ajal
❯ Skandinaaviamaad sõdadevahelisel ajal
❯ Tšehhoslovakkia sõdadevahelisel ajal
❯ Kaart: Briti Rahvaste Ühendus
❯ Kaart: Prantsuse koloniaalimpeerium
Beneluxi riigid sõdadevahelisel ajal
Suurem osa Belgiast oli kogu esimese maailmasõja vältel okupeeritud. Purustused ei olnud suured, palju suuremat kahju põhjustas Belgia tööstussisseseadete ja raudteeveeremi ülevõtmine sakslaste poolt. Seetõttu tegi Belgia pärast sõda tihedat koostööd Prantsusmaaga ja osales Ruhri okupeerimises.
Belgia majandus taastus kiiresti ja ülemaailmset tähelepanu pälvis Belgia Antwerpeni olümpiamängude korraldamisega 1920. aastal. 1936. aastal taastas Belgia oma neutraliteedi ja tühistas liidulepingu Prantsusmaaga. Sisepoliitikas domineeris Katoliiklik Partei, mis juhtis valitsusi aastatel 1884–1936, kuid pärast esimest maailmasõda enamasti koalitsioonis kas liberaalide, tööerakondlaste või mõlemaga. Esimese tööerakondlasena moodustas 1938. aastal valitsuse Paul-Henri Spaak (1899–1972) kellest hiljem sai Euroopa Liidu eelkäija, Söe- ja Teraseühnduse eesistuja ning veel hiljem NATO peasekretär.
Belgia on kaherahvuseline, prantsuse keelt kõnelevate valloonide ja hollandi keelt kõnelevate flaamlaste maa. Kuni esimese maailmasõjani domineerisid valloonid, sõja ajal üritasid sakslased aga flaamlaste poolehoiu võitmiseks valloone alla suruda. Pärast sõda sündisid nii flaamide kui ka valloonide paremäärmuslik liikumine, mis leidsid eeskujusid Itaaliast, Austriast ja Saksamaalt. Teise maailmasõja ajal astusid mõlema liikmed vabatahtlikena Relva-SS-i.
Holland oli esimeses maailmasõjas neutraalne. Sisepoliitikas domineerisid protestantlikud ja katoliiklikud parteid ning liberaalid, 1930. aastatel suurenes sotsialistide toetus. Hollandi majandusele mõjus rängalt suur majanduskriis, üks põhjusi oli see, et Holland säilitas kullastandardi palju kauem kui teised riigid. Töölisrahutuste mahasurumiseks kasutati isegi sõjaväge.
Kuni 1939. aastani valitsesid katoliiklaste, protestantide ja liberaalide koalitsioonivalitsused, seejärel kaasati valitsusse ka sotsialistid. 1931. aastal asutati Hollandi natsionaalsotsialistlik partei, mis jõudis 1937. aastal parlamenti, ehkki toetus oli väike: neli mandaati 100-st. Samadel valimistel võitsid kommunistid kolm mandaati. Saksa okupatsiooni ajal 1940–1945 oli natsionaalsotsialistlik partei ainus legaalne partei.
Skandinaaviamaad sõdadevahelisel ajal
Taani oli esimeses maailmasõjas neutraalne, kuid omandas pärast sõja lõppu Schleswigis korraldatud rahvahääletuse tulemusena Põhja-Schleswigi, mille Saksamaa oli vallutanud 1864. aasta sõjas. Taani sisepoliitika neli suurt parteid olid konservatiivid (Høyre), konservatiiv-liberaalne ja põllumeeste partei Venstre, radikaalid ja sotsiaaldemokraadid. 1924–1942 moodustas enamasti koos radikaalidega kuus valitsust sotsiaaldemokraat Thorvald Stauning (1873–1942), ainult 1926–1929 oli võimul Venstre valitsus.
Saksa okupatsiooni ajal 1940. aastast olid võimul ühtsusvalitsused. 1939. aasta valimistel said nii kommunistid kui ka natsionaalsotsialistid kolm mandaati. 1943. aasta valimised Saksa okupatsiooni ajal võitsid sotsiaaldemokraadid. Kommunistlik partei oli keelatud, kuid natsionaalsotsialistid said endiselt kolm kohta. Taani natside põhiline toetus tuli Schleswigist, kus elas palju sakslasi.
Norra jaoks oli esimese maailmasõja järgne aeg edukas, kuid seejärel kehtestati Norra krooni vääringu tugevdamiseks kõrged intressid, mis tõi kaasa võlakriisi, kinnisvarahindade languse ja pankade pankrotid. 1926. aastal tagandati peaminister, kes oli avalikkuse eest varjanud, et valitsus toetas üht pankrotiohus panka. 1927. aastal viidi Norra kroon kullastandardile ja majandus stabiliseerus. Ka Norras kehtis 1916–1927 kuiv seadus.
1920. aastal sõlmitud rahvusvahelise Teravmägede lepinguga tunnustati Norra õigust Teravmägedele, kuid Norra pidi tagama kõigi lepingupartnerite võrdsed õigused majandustegevuseks Teravmägedel ja saarte neutraliteedi. Norra protesteeris selle vastu, et Taani kehtestas 1921. aastal oma ülemvõimu kogu Gröönimaal ja okupeeris 1930. aastal lühiajaliselt Ida-Gröönimaa ranniku. Oli isegi oht, et puhkeb Taani-Norra sõda, kuid 1933. aastal lahendas Haagi alaline rahvusvaheline kohus vaidluse Norra kasuks.
Nagu Taanis, nii ka Norras moodustasid vaheldumisi valitsusi Høyre ja Venstre partei ehk konservatiivid ja liberaalid koos parempoolsete liberaalide ja talurahvaparteiga. 1935. aastal moodustasid oma esimese valitsuse sotsiaaldemokraadid (Tööpartei). Kommunistid pääsesid Norras viimast korda parlamenti 1927. aasta valimistel. 1933. aastal asutatud rahvussotsialistide Nasjonal Samling parlamendikünnist ei ületanud.
Rootsi oli neutraalne mõlemas maailmasõjas. 1920. aastate alguses algas kiire majandustõus, rajati suured tööstuskontsernid nagu Bofors, kuullaagritehas SKF, Ericsson, Electrolux jt. 1930. aastal jõudis Rootsi ülemaailmne majanduskriis, tööpuudus ja sellega kaasnenud streigilaine. 1920. aastatel vaheldusid valitsused sageli, vastuolusid erakondade vahel põhjustasid kooli-, kaitse- ja alkoholipoliitika. 1932. aastal moodustas oma esimese valitsuse sotsiaaldemokraat Per Albin Hansson (1885–1946), kes oli väikese vaheajaga võimul kuni surmani. Sõja ajal moodustati nelja parlamendipartei (v.a kommunistid) koalitsioon, kuigi 1940. aasta valimistel võitsid sotsialistid 134 kohta 230-st ehk absoluutse enamuse.
Tšehhoslovakkia sõdadevahelisel ajal
Sõdadevahelisel ajal oli Tšehhoslovakkia üks Kesk- ja Ida-Euroopa arenumaid riike. Seda soodustas juba Austria-Ungari ajal Tšehhimaale rajatud rasketööstus ja rahva kõrge haridustase. Tšehhoslovakkia oli paljurahvuseline riik, mis koosnes kolmest osast: Tšehhimaa ja Moraavia, Slovakkia ning Ruteenia. Tšehhe oli umbes pool rahvastikust, sakslasi veidi alla veerandi, slovakke 15% ning ungarlasi ja ruteene (Tšehhoslovakkia ukrainlased, elasid riigi idatipus Ruteenias) kumbagi umbes 5%. Rahvastevahelisi suhteid pingestas tšehhide domineerimine ja vähemusrahvuste autonoomiataotluste tõrjumine.
Tšehhoslovakkia oli juhtiv riik nn Väikeses Antandis. See oli Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Jugoslaavia poliitiline liit Prantsusmaa toetusel, mille eesmärk oli esialgu seista vastu Habsburgide võimalikule restauratsioonile ja hiljem Ungari territoriaalsetele pretensioonidele ungari rahvastikuga alade suhtes (Transilvaania Rumeenias, Lõuna-Slovakkia ja Ruteenia Tšehhoslovakkias ning Vojvodina Jugoslaavias).
Tšehhoslovakkia parlamendis olid esindatud rohkem kui 15 erakonda, tavaliste parteide kõrval ka hulk rahvuslikke liikumisi. 1935. aasta valimistel sai suurima esinduse 300-liikmelises parlamendis, 45 kohta, vabariiklik talurahvapartei, mis moodustas suurema osa valitsusi alates 1922. aastast. Tugev esindus oli ka tšehhi sotsiaaldemokraatidel (38 kohta) ja kommunistidel (30 kohta). Tšehhoslovakkia mõjukaim poliitik oli slovaki isa ja moraavia ema perekonnas sündinud filosoof Tomáš Masaryk (1850–1937), kelle poliitiline karjäär algas juba Austria parlamendis ja kes oli Tšehhoslovakkia president 1918–1935. Tema järeltulijaks sai varem välisminister olnud Edvard Beneš (1884–1948), kes oli president 1935–1938 ja 1945–1948. Pärast Hitleri võimuletulekut keelati Tšehhoslovakkia sakslaste natsionaalsotsialistlik partei.
Briti Rahvaste Ühendus
Prantsuse koloniaalimpeerium
Minu märkmed