3.1. Uus maailma poliitiline kaart. Rahvasteliit

3.1. Uus maailma poliitiline kaart. Rahvasteliit

❯ Esimese maailmasõja järgsete rahvusriikide piiride määramine
❯ Fridtjof Nansen
❯ Mosuli konflikt
❯ Skeem: Rahvasteliit 1919-1946

Esimese maailmasõja järgsete rahvusriikide piiride määramine

Euroopa rahvaste õigus enesemääramisele oli tegelikkuses keerulisem. Eri rahvusest, eri keeli kõnelevad ja eri usku kogukonnad elasid impeeriumides sageli läbisegi.

Uued riigid ja mandaatterritooriumid pärast esimest maailmasõda.

Rahvusriikide piiride ajamisel põhjustas see hulga konflikte. Elanike identiteedi küsimusele lisandusid piiride määramisel tihti ka riikide sõjalis-strateegilised kaalutlused.

Eestlaste oma riigi loomine oli territoriaalses mõttes lihtne: enamik eestlasi elas Eestimaa kubermangus ja Põhja-Liivimaa kubermangu põhjaosas.

1920. aasta Tartu rahuga liideti varem Peterburi kubermangu kuulunud Narva (kus ka tsaariajal olid kehtinud Balti provintsiaalõigus ja eraõigus) ning strateegilisel ja hõimurahvaste toetamise eesmärgil ka Narva jõe tagused vallad ning Petserimaa, mis varem kuulus Pihkva kubermangu.

Ilma Antandi vahenduseta võinuks aga eestlaste ja lätlaste piiritülist Valga ja linna ümbritsevate valdade pärast sõda puhkeda.

Leedu territooriumi määratlemine oli kõige keerulisem. Pärast 18. sajandi lõpu Poola jagamisi ühendati enam-vähem kõik leedulaste alad ühte suurde Vilniuse kubermangu. 1831. aasta Poola ülestõusu järel kubermang tükeldati: 1842. aastal moodustati Leedu kubermangu põhjaosast Kaunase kubermang. Vilniuse kubermangu jäid Vilniuse, Švenčionyse ja Trakai, aga ka õigeusklike talupoegadega Ašmiany, Viliejka, Lida ja Dzisna maakond.

Leedulased olid talupojaseisusest ja madalamatest linnaseisustest katoliiklased, kes kõnelesid leedu keelt. Leedu maakondade aadli ja linnade ülemkihi moodustasid poolakeelsed katoliiklased ning suure osa linnade alamkihist juudid. Leedulased said pärisorjusest vabaks 1860. aastate alguses. Samal ajal keelasid Vene võimud leedukeelsete raamatute trükkimise. Kui eestlaste rahvusliku identiteedi osaks sai alates 1860. aastatest muistne vabadusvõitlus ja 700-aastane orjapõlv, siis leedulaste identiteedis on samal kohal keskaegne Leedu suurvürstiriik, mis ulatus Läänemerest Musta mereni. Seda rõhutati veel 2013. aasta teisel poolel Leedu Euroopa Liidu eesistumise ajalgi.

Lõpuks loodi Leedu riik enam-vähem endisest Kaunase kubermangust, millega liideti varem Vene-Poolasse kuulunud Suwałki kubermangu põhjaosa. Vilniuse maakonna koos linnaga vallutas 1920. aasta sõjas Poola. Leedule loovutas Vilnuse ja maakonna NSV Liit pärast Poola purustamist 1939. aastal. Leedu-Poola vastuolud ei ole soikunud tänini.

Fridtjof Nansen

Fridtjof Nansen (1861–1930) oli norra zooloog, polaaruurija ja riigimees. Esimesena maailmas ületas ta suuskadel Gröönimaa mandriliustiku ja tõestas oma jäässe vaierdatud laeval Fram triivides, et triivjää liigub Põhja-Jäämeres idast läände. Tema lootus põhjapoolusele triivida siiski ei täitunud ja nurjus ka katse jõuda sinna suuskadel.

Nanseni retked tegid ta rahvusvaheliselt tuntuks ja norralased pidasid teda rahvuskangelaseks. 1905. aastal oli tal tänu tema autoriteedile suur osa selles, et Norra eraldus Rootsist rahulikul kokkuleppel. Norralased pakkusid talle isegi kuningatrooni, mida ta aga vastu ei võtnud. 1887–1930 oli ta Oslo ülikooli professor, 1905–1908 ka Norra saadik Suurbritannias ja pärast esimest maailmasõda Rahvasteliidu pagulaste ülemkomissar.

Tegevuse eest 1921. aasta Volgamaa näljahädaliste ning Kreeka ja Türgi põgenike abistamisel sai Nansen 1922. aastal Nobeli rahupreemia. Pärast tema surma nimetati Rahvasteliidu pagulaste organisatsioon tema järgi: Nanseni rahvusvaheline pagulaste amet (1930–1939). Selle organisatsiooni vahendite lõviosa tuli Nanseni passi lõivudest. Organisatsioon sai 1938. aastal Nobeli rahupreemia.

Mosuli konflikt

Mosuli konflikt puhkes Türgi ning Briti mandaatmaa Iraagi ja seda toetava Suurbritannia vahel. Mosuli provints, tänapäeval Iraagi põhjaosa, oli segarahvastikuga ala, kus elas kõige rohkem kurde, seejärel araablasi ja türklasi.

1916. aasta Sykesi-Picot’ kokkuleppega läks Mosuli piirkond Prantsusmaa mõjusfääri, kuid 1920. aastal loovutasid nad ala brittidele. Juba enne esimest maailmasõda olid piirkonna vastu huvi tundnud ka USA ja Saksamaa – eeskätt suurte naftavarude tõttu. Mosuli nafta huvitas ka Briti laevastikku. Türgi nõudis ala endale, sest Briti väed olid piirkonna vallutanud kolm päeva pärast Moudrose vaherahu allakirjutamist 1918. aastal. Mosuli provintsi taotles endale ka Iraak ja lõpuks kurdid, kes lootsid enesemääramisõiguse teostamist, nagu oli neile lubanud Sèvres’i rahuleping Türgi ja Antandi riikide vahel.

Ajutine demarkatsioonijoon Türgi ja Iraagi vahel oli niinimetatud Brüsseli liin. Sellel piiril puhkesid kokkupõrked Türgi sõjaväe ja piirkonna mittetürklastest elanike vahel. Türklasi süüdistati kristlaste küüditamises. Olukorra uurimiseks nimetas Rahvasteliidu nõukogu 1925. aasta septembris kindral Johan Laidoneri Rahvasteliidu esindajaks ülesandega uurida olukorda Brüsseli liinil. Laidoneri komisjon, millesse kuulusid Tšehhi ohvitser, Hispaania ja Itaalia diplomaat ning Eesti välisministeeriumi türgi keele oskajast ametnik Johannes Markus, jõudis järeldusele, et süüdistused türklaste vastu on põhjendatud. Komisjon tegi oma aruandes ettepaneku tunnistada Brüsseli liin Türgi ja Iraagi vaheliseks piiriks ja sellise otsuse Rahvasteliit ka langetas.