2.4.a Eesti sõjasündmuste keerises

2.4.a Eesti sõjasündmuste keerises

❯ Eesti rahvusväeosad
❯ Saksa okupatsioonipoliitika

 

Eesti rahvusväeosad

Eesti rahvusväeosi formeeriti alates 1917. aasta aprillist. Rahvusväeosad – neli jalaväepolku, tagavarapataljon Tartus, ratsaväepolk, suurtükiväebrigaad ja 1. eesti jalaväediviisi juhatus – allusid nii Vene armeele kui ka eesti sõjaväelaste I kongressil valitud organile, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteele. 1. eesti jalaväepolgu ülem oli alates 1917. aasta kevadest polkovnik Aleksander Tõnisson, pärast tema vahistamist bolševike poolt alampolkovnik Ernst Põdder. 1. eesti jalaväediviisi ülesanne oli kõigi eesti rahvusväeosade juhtimine. Diviisi formeerimist alustas 1917. aasta novembris alampolkovnik Jaan Soots, kuid peagi määrati ülemaks alampolkovnik Johan Laidoner.

Vene sõjaväe juhtkonnas oli palju ohvitsere, kes vaatamata poliitikute vastuseisule toetasid sõjalistel kaalutlustel eesti rahvusväeosade formeerimist. Eestis paiknevad Vene sõjaväeüksused olid demoraliseerunud ning bolševike ja teiste pahemäärmuslaste mõju all, kuid Eesti oli väga oluline Petrogradi kaitsmiseks Saksamaa rünnaku eest. Eesti rahvusväeosad suutsid hoida korda Eestis ja takistada demoraliseerunud Vene üksuste marodööritsemist. Ka pärast oktoobrirevolutsiooni ei läinud enamik eesti rahvusväeosi revolutsionääridega kaasa, ehkki eesti sõdurite ja ohvitseride seas oli palju pahempoolse meelsusega mehi. Olid ju nemadki kas talupojad või esimese põlve haritlased, seega pahempoolsete parteide toetajaskonna tavaline kasvulava selle aja Venemaal.

1917. aasta juuli alguses peetud I eesti sõjaväelaste kongressil valiti 24-liikmeline Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimees oli lipnik Konstantin Päts. Komitee täitis sõjaministeeriumi funktsiooni – korraldas Eestisse saabunud eesti sõjaväelaste jaotamist rahvusväeosade vahel, lahendas varustus- ja majutusküsimusi jm. II eesti sõjaväelaste kongress peeti 1918. aasta jaanuaris. Kongressil oli kolm enam-vähem võrdset fraktsiooni: parempoolsed, esseerid ja enamlased. Kongress toetas esseeride resolutsiooni, mis muuhulgas nõudis Eesti viivitamatut kuulutamist iseseisvaks riigiks.

 

Saksa okupatsioonipoliitika

Saksamaa vallutas 1914. aastal Belgia ja 1915. aastal Vene-Poola, Leedu, Kuramaa ning osa Valgevenest ja Ukrainast. 1918. aasta veebruaris vallutati Eesti- ja Liivimaa ning kogu Valgevene ja Ukraina. 1907. aasta Haagi konventsioon maasõja seadustest ja tavadest sätestas reeglid, mida okupeeriv võim pidi okupeeritud aladel järgima. Need reeglid, millest aga alati kinni ei peetud, olid Saksa okupatsioonipoliitika lähtepunkt.

Okupeeritud aladel seati sisse sõjaväevalitsus. Austria-Ungari moodustas okupeeritud Poola aladel Lublini kindralkubermangu, sakslaste okupeeritud Poolast moodustati Varssavi kindralkubermang. Kuramaa, Leedu ja Białystoki-Hrodna piirkond allutati sõjaväelise halduse üksusele nimega OberOst, mis tuleneb Saksa idarinde ülemjuhataja tiitlist Oberbefehlshaber Ost. OberOstile allutati ka 1918. aastal vallutatud alad, sealhulgas Eesti. Alates 1916. aasta suvest oli idarinde ülemjuhataja kindralfeldmarssal Baieri prints Leopold (1846–1930), okupatsioonipoliitika tegelik juht oli idarinde kindralstaabi ülem kindralmajor Max Hoffmann (1869–1927).

Okupatsioonipoliitika üks eesmärk oli vallutatud ala valitsemine kuni sõja lõpu ja rahulepingu sõlmimiseni, mis määratlenuks vallutatud territooriumi tuleviku. Kuid Saksamaa jaoks olulisemgi oli majanduslik ekspluateerimine. Enamik Saksamaa mehi oli sõjas ja nende tööjõud rahvamajandusele kadunud. Teiseks oli Saksamaa ressursside poolest vaene. Nii veeti suur osa maavaradest ja põllumajandussaadustest, aga ka tööstustoodangust Saksamaale. Okupeeritud alade elanikud pandi tööle, kusjuures töökohustusel oli hulk vorme vabatahtlikust palgatööst kuni sunnitööni. Okupeeritud aladelt värvati töölisi ka Saksamaa kaevandustesse ja ettevõtetesse.