4.2. Sõda Euroopas 1939–1940

4.2. Sõda Euroopas 1939–1940

❯ Läänesõjakäik
❯ Poola vallutamine
❯ Sõda Briti saarte pärast
❯ Taani ja Norra vallutamine
❯ Talvesõda

Läänesõjakäik

Pärast Poola alistamist tahtis Hitler kohe Prantsusmaad ja Suurbritanniat rünnata, kuid kindralid ei olnud sellega nõus. Wehrmacht oli kandnud kaotusi ja jõudude vahekord oli lääneriikide kasuks.
***
Holland lootis säilitada neutraliteeti nagu esimeses maailmasõjas. Belgia arvestas Saksamaa kallaletungiga. Pärast Reinimaa remilitariseerimist kuulutas Belgia end 1936. aastal neutraalseks ning tühistas vastastikuse abistamise lepingu Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Selle asemel sõlmiti salajane sõjaline kokkulepe. Strateegiliselt kõige olulisem koht Belgias oli suur Antwerpeni sadam Schelde jõe suudmealal Põhjamere ääres.

Prantsusmaa rajas Saksamaa piirile võimsa Maginot’ kaitseliini ja lootis, et sakslased Prantsusmaad otse ei ründa. Prantsuse armee taktika oli vanamoodne ja nad käsitlesid soomusväge kui jalaväeüksuste abijõudu. Sakslaste soomusüksuste läbimurre Poola sõjakäigu ajal sundis ka Prantsuse kindralstaapi uut taktikat välja töötama, kuid sellega ei jõutud valmis.

Saksamaa esialgne sõjaplaan nägi ette pealöögi Belgia ja Hollandi lõunaosa kaudu, edasitungi Pas de Calais’ni ja Antwerpeni sadama vallutamise. Võistlev ettepanek anda pealöök läbi Ardenni mägede Belgia, Prantsusmaa ja Luksemburgi piiride kokkupuutealal lükati esialgu tagasi sealsete raskete maastikuolude tõttu.

Uue plaani koostamisel lähtuti algul tagasilükatud kavast. See sai nimeks Sichelschnitt (Sirbilõige) ja nägi ette ühe löögi põhjast Hollandi kaudu ja pealöögi üle Ardennide Põhja-Prantsusmaale. Mõlemad rünnakukiilud pidid mereni tungima ja liitlaste väed sisse piirama. Seejärel tuli tungida lõunasse ja alistada Prantsusmaa.

Saksamaal nimetati Hollandi, Belgia ja Luksemburgi vallutamist ning Prantsusmaa alistamist läänesõjakäiguks (Westfeldzug), mis koosnes kahest suurest operatsioonist: kollane (Fall Gelb, Luksemburgi, Hollandi ja Belgia vallutamine) ja punane (Fall Rot, Prantsusmaa alistamine).

Pealetung algas 10. mail 1940. Saksa langevarjurid ja eriüksused vallutasid Belgia ja Hollandi lennuväljad ning tähtsamad sillad. Samal ajal ründas maavägi. Holland vallutati kiiresti. 14. mail pommitas Luftwaffe süütepommidega Rotterdami sadamalinna, mille strateegiline tähtsus oli võrreldav Antwerpeniga ja mida Hollandi sõjavägi oli otsustanud kaitsta. Linn põles maha ja surma sai üle 800 tsiviilisiku. Sama päeva õhtul andsid hollandlased alla. Kuninganna Wilhelmina ja kuninglik perekond evakueeriti Suurbritanniasse.

Belgias võitlesid Belgia ja Prantsuse väed ning Briti ekspeditsiooniväed sakslaste vastu kuni mai lõpuni. Ardennidest kiiresti edasi tunginud kindralite Hothi ja Kleisti tankikorpused jõudsid mai kolmandal nädalal Põhja-Prantsusmaale La Manche’i väina äärde. Samal ajal vallutas 18. armee Antwerpeni, jõudes samuti mereni. Belgia, Prantsuse ja Briti väed koos tšehhide, poolakate ja kanadalaste väiksemate üksustega piirati Prantsusmaa loodenurgas ja Belgia lääneosas sisse. Belgia armee piirati Brügge juures sisse ja lõpetas 28. mai hommikul vastupanu. Kuningas Leopold III kirjutas alla kapitulatsiooniaktile ja läks koos oma armeega sõjavangi.

Hollandist sai Saksa okupatsiooni ajal riigikomissariaat nagu Norrastki. Hollandi riigikomissariks nimetati Austria nats Arthur Seyss-Inquart (1892–1946), kes oli Austria Anschlußi eel kaks päeva Austria kantsler. Ka Hollandis moodustati nukuvalitsus, mida juhtis Hollandi natsionaalsotsialistide juht Anton Mussert. Belgia jäeti sõjaväelise okupatsiooni alla. Hiljem liideti Luksemburg Saksamaaga ja ametisse seati tsiviilvalitsus.

Poola vallutamine

18. septembril läks Poola valitsus üle piiri Rumeeniasse. Moodustati eksiilvalitsus, mis asus alguses Prantsusmaal, hiljem aga Londonis. Poola sõjaväe ülemjuhataja marssal Edward Rydz-Śmigły (1886–1941) eesmärk oli osutada sakslastele vastupanu seni, kuni Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaad ründavad, kuid seda ei juhtunud. 27. septembril astus ta ülemjuhataja kohalt tagasi ja lahkus Poolast.

Poola vallutamise ajal langenud poolakate arvuks hinnatakse 66 000–100 000, lisaks 133 000 haavatut. Sakslaste kätte vangi langes ligi 700 000 Poola sõjaväelast ja tsiviilisikut. Sakslased kaotasid langenute ja teadmata kadunutena kuni 20 000 meest, lisaks üle 30 000 haavatu. Punaarmee kaotusteks hindavad Vene uurijad 3800–5300 meest nii surnute kui ka haavatutena. Rünnakus osales ka Slovakkia, kes kaotas umbes 50 meest langenute ja teadmata kadunute ning sadakond haavatutena.

NSV Liidu sõjavangi langes umbes 250 000 Poola sõjaväelast, nende hulgas ligi 22 000 ohvitseri ja reservohvitseri, kes mõrvati Katõnis jt laagrites. 1939–1941 vangistati umbes 100 000 inimest. Nelja lainena, 1940. aasta veebruaris, aprillis ja juunis-juulis ning 1941. aasta juunis küüditati Siberisse ja Kasahstani üle 1,2 miljoni endise Poola kodaniku ja elaniku.

Poola jagamine Saksamaa ja NSV Liidu vahel 1939-1941.

Poolakad jätkasid vastupanu põranda all. Moodustati põrandaalune armee, Armia Krajowa (tõlkes koduarmee või sisearmee), mis ühendas erinevate poliitiliste liikumiste (peale kommunistide) toetajad.

Umbes 250 000 Poola sõdurit võitles teises maailmasõjas ka lääneliitlaste sõjavägedes. Läände pääsesid poolakad mitmel moel. Kõige rohkem oli neid, kes mobiliseeriti Pommerist ja Sileesiast Wehrmachti ning kes siis lääneriikide poole üle läksid.

Pärast seda, kui Saksamaa ründas NSV Liitu, taastati 1941. aasta augustis Poola ja NSV Liidu suhted, poolakad vabastati vangilaagritest ja sundasumiselt ning neist formeeriti neli jalaväediviisi.

NSV Liidu, Poola ja Suurbritannia kokkuleppel saadeti 1942. aasta kevadel umbes 100 000 poolakat läbi Kesk-Aasia Lähis-Itta, kus nad allutati Briti väejuhatusele. Poolakate ülem oli kindral Władysław Anders (1892–1970). Poolakad võitlesid Põhja-Aafrikas ja Itaalias ning osalesid 1944. aastal Normandia dessandis. NSV Liitu jäänud poolakatest formeeriti 1944–1945 Punaarmee ülemjuhatuse all veel kaks Poola armeed.

Saksamaa okupeeritud Poola jaotati osadeks. Varssavi, Radomi, Krakówi ja Lublini piirkonnast ning Galiitsiast moodustati tsiviilokupatsioonivalitsusega Kindralkubermang, kus kehtestati terrorirežiim. Poola eliit vangistati, osa mõrvati. Ülejäänud poolakaid koheldi teise järgu kodanikena. Juudid suleti getodesse ja koonduslaagritesse. Poola territooriumile rajati hävituslaagrid (Auschwitz, Majdanek jt), kus alustati juutide metoodilist mõrvamist. Lääne- ja Põhja-Poola liideti Saksamaa Sileesia ja Ida-Preisimaa provintsiga, lisaks moodustati kaks nn Reichsgau’d: Danzig-Lääne-Preisimaa ja Wartheland.

Sõda Briti saarte pärast

Coventry linn, mis on saanud Saksa terroriõhurünnakute sümboliks, purustati kahe rünnakuga 14. novembril 1940 ja 8. aprillil 1941. Briti saarte pommitamine nii lennukitelt kui ka rakettidega V1 ja V2 kestis sõja lõpuni: viimane tsiviilisik langes Briti saartel V2 rünnaku ohvriks 1945. aasta märtsi lõpus.
Saksamaa ründas Briti saari rohkem kui 2500 lennukiga, millest veidi üle poole moodustasid keskmised pommitajad. 1940. aasta sügisel ja 1941. aasta alguses osales rünnakutes ka Itaalia õhuvägi. Briti saarte kaitsel oli umbes 2000 lennukit. Briti õhuväele lisaks lendasid ka Kanada õhuväe lennukid ning lendurite seas oli Poola, Tšehhi, Prantsuse, Belgia, USA ning Briti impeeriumi riikide piloote.

Luftwaffe ründas neljas etapis. Juulis ja augusti alguses rünnati Briti laevu ja sadamarajatisi peamiselt La Manche’i väina ja Põhjamere ääres, augusti keskel Briti lennuvälju ranniku lähedal ning augusti teisel ja septembri esimesel poolel Lõuna-Inglismaa lennuvälju ja sõjalisi objekte. Kui Briti õhuväge maha suruda ei õnnestunud, alustati 7. septembril 1940 neljanda etapiga, Briti linnade pommitamisega, et murda vastupanu suurte tsiviilohvritega. Briti õhuväe jätkuv vastupanu ja Luftwaffe suured kaotused sundisid Saksa väejuhatust 31. oktoobril 1940 suuremaid rünnakuid lõpetama.

Sakslased kaotasid ligi 1900 lennukit. Surma sai 2700, vangi langes ligi 1000 lennukimeeskondade liiget. Briti õhuvägi ja kanadalased kaotasid üle 1500 lennuki, surma sai 544 liiget ja haavata rohkem kui 400 lennukimeeskondade liiget. Lisandusid suured purustused eeskätt linnades ja umbes 90 000 tsiviilohvrit, neist 40 000 tapetutena.

Taani ja Norra vallutamine

Järgmises välksõjas vallutas Saksamaa Taani ja Norra (operatsioon Weserübung). Saksamaa eesmärk oli kehtestada kontroll Taani väinade ja Norra ranniku üle, et vältida Briti mereblokaadi. Saksamaa oli huvitatud ka ohututest rauamaagitarnetest Põhja-Rootsist, mida Norra sattumine Briti kontrolli alla võinuks takistada, ning allveelaevabaaside rajamisest Norra rannikule, et rünnata Briti laevastikku ja Briti saari. Natside rassipoliitika pidas skandinaavlasi aaria rassi kõige puhtatõulisemateks esindajateks, neil oli oma koht Hitleri Uue Euroopa ülesehitamisel.

1940. aasta kevadeks oli valmis ka Briti sõjaplaan: mineerida Norra rannik ning võtta tähtsamad sadamad, Narvik, Stavanger, Bergen ja Trondheim, oma kontrolli alla. Taanil oli Saksamaaga mittekallaletungileping ja Skandinaavia riigid olid kuulutanud end neutraalseks nagu ka esimeses maailmasõjas.

9. aprillil esitas Saksamaa Taanile ja Norrale ultimaatumi garantiiga, et kapituleerumise korral säilitab Saksamaa nende iseseisvuse, ning alustas samal päeval pealetungi. Norra lükkas ultimaatumi tagasi, Taani võttis selle pärast mõnetunnist relvastatud vastupanu vastu. Lahingud Norras kestsid 10. juunini. Umbes 120 000 sakslase vastu võitlesid 60 000 Norra sõdurit koos 35 000 Briti, Prantsuse ja Poola maa-, õhu- ja mereväelasega. Narviki sadamalinna pärast Põhja-Norras, mis alistus 8. juunil, võideldi kaks kuud.

Sakslased kaotasid 1317 meest langenute, 2375 teadmata kadunute (valdavalt uputatud sõjalaevadel) ning 1604 haavatutena. Oslo fjordis laskis Norra rannakaitsepatarei põhja raskeristleja Blücher, lisaks kaotas Kriegsmarine veel hulga laevu, kokku kolmandiku oma merejõust. Luftwaffe kaotas 242 lennukit. Taani kaotas mõnetunnises lahingus enne alistumist 17 meest ja norralased 1335 meest langenutena. Kõige suuremaid kaotusi kandis Briti sõjavägi: maismaal langes 1896 meest ja laevadel sai surma üle 2500. Lisaks sai surma ka 530 prantslast ja poolakat.

Taani ja Norra vallutamine oli senise sõjaajaloo suurim kolme väeliigi, maa-, mere- ja õhuväe ühendoperatsioon, mis vaatamata kaotustele oli Saksamaa jaoks edukas. Taanist sai Saksamaa marionettriik. Kuningas ja valitsus jäid ametisse ning parlament ja erakonnad jätkasid tegutsemist.

Norra kuningas ja valitsus evakueeriti Suurbritanniasse ning Norras seati sisse tsiviilokupatsioonivalitsus, Norra riigikomissariaat. Norra riigikomissar oli Josef Terboven. Norra fašistide liider, endine kaitseminister Vidkun Quisling (1887–1945) hukati. Kvisling on saanud kõigi okupatsioonivõimu marionettide halvustavaks hüüdnimeks.

Mõlemas riigis algas põrandaalune vastupanuliikumine okupatsioonivõimu ja kvislingite vastu. Taani ja Norra okupeerimine rikkus aastakümneteks Saksamaa ja Skandinaavia riikide suhted.

Talvesõda

Punaarmee ründas nelja armeega, mille rivis oli kokku üle 420 000 sõjaväelase, ligi 3000 suurtükki ja miinipildujat, 3000 tanki ja 2500 lennukit. Soomlastel oli küll umbes 250 000 sõdurit, kuid ainult veidi üle 500 suurtüki, 30 tanki ja 130 lennukit. Sõja lõpuks saatis Punaarmee rindele veel kaks armeed ja kokku seisis Soome vastas 760 000 meest. Ka Soome saatis rindele veel üle 100 000 mehe. Soome sõjaväe ülemjuhataja oli kindral Carl Gustaf Emil Mannerheim (1867–1951).

Kõigile ootamatult suutis Soome armee 1939. aasta jõuluks tõrjuda Punaarmee esimesed rünnakud. Soomlaste edu põhjuseks oli parem võitlusvaim ja oskuslik löögiüksuste taktika kasutamine: Punaarmee soomuskolonnid piirati sisse, jaotati osadeks ja purustati ühekaupa. Tankid hävitati granaatide ja süütepudelitega. Punaarmee ebaõnnestumise põhjuseks oli oskamatu juhtimine, relvaliikide puudulik koostöö, vähene võitlusvaim ja varustusprobleemid, mida võimendas külm talv.

1940. aasta jaanuaris rühmitas Punaarmee oma väed ümber, saatis Karjala Kannasele veel kaks armeed ja suutis veebruari lõpuks Mannerheimi liinist läbi murda. Soome sõjaväel hakkas lõppema relvastus, laskemoon ja muud varud ning kaotused olid suured. NSV Liit oli kandnud veel suuremaid kaotusi, pealegi oli oht, et lääneriigid saadavad Soomele appi ekspeditsioonikorpuse. Märtsis algasid rahuläbirääkimised. 12. märtsil 1940 sõlmiti Moskvas rahuleping. Soome loovutas Soome lahe idaosa saared ja Karjala Kannase ning kaotas juurdepääsu Laadoga järvele. NSV Liit sai 30 aastaks rendile Hanko poolsaare, kuhu rajas sõjaväebaasi. Seega kontrollis NSV Liit sissepääsu Soome lahte, sest Eestiga sõlmitud baasidelepinguga olid ka Paldiski ja Pakri saared NSV Liidu kontrolli alla läinud.

Soome kaotas ligi 26 000 meest langenute ja 43 500 haavatutena. Punaarmee kaotas ligi 127 000 meest tapetute ja teadmata kadunute ning 265 000 haavatutena. Soome evakueeris NSV Liidule loovutatud aladelt 420 000 karjalast, rohkem kui 11% elanikkonnast, Soome teistesse piirkondadesse.