2.1. Suurriikide võidurelvastumine

2.1. Suurriikide võidurelvastumine

❯ Massiarmee relvastus ja organisatsioon
❯ Saksamaa laevastikuprogramm
❯ Sõjavägi
❯ Diagramm: Esimeses maailmasõjas osalenud riikide sõdurite ja langenute arv
❯ Skeem: Maaväe organisatsioon esimese maailmasõja ajal

Massiarmee relvastus ja organisatsioon

Sõjavägi vajas kergesti toodetavat ja lihtsalt käsitsetavat standardvintpüssi. Vene armee standardrelv oli 1891. aastal konstrueeritud 7,62 mm padruniga Mossini-Naganti vintpüss. Saksa armee võttis 1898. aastal relvastusse Mauseri vintpüssi, mille kaliiber oli 7,92 mm. Prantsuse armee läks esimesse maailmasõtta 1886. aastal relvastusse võetud 8 mm kaliibriga Lebeli vintpüssiga. Kui Vene ja Saksa sõduri püssi salves oli viis padrunit, siis Lebeli vintpüssil ainult kolm ja nendest jäi kaevikulahingus väheks. Seetõttu läks Prantsuse armee 1916. aastal üle Berthier’ 1907/15 mudeli viie padruniga salvega vintpüssile.

Austria-Ungari armee relvastuses oli 8 mm padruniga Mannlicher M1895 vintpüss, mille salve mahtus viis padrunit. Briti armee standardrelv oli alates 1895. aastast Lee-Enfieldi vintpüss, mille padruni kaliiber oli .303 (0,303 tolli ehk 7,70 mm). Jaapani armee relvastuses olid Arisaka 6,5 mm kaliibriga M1905 vintpüssid. Kõik need relvad peale Lebeli vintpüssi olid standardrelvadeks ka teises maailmasõjas.

Eesti sõjavägi võitles Vabadussõjas peamiselt Vene ja Jaapani vintpüssidega, vähem oli Briti ja Saksa püsse. Kõik need relvad olid Eesti kaitseväe relvastuses 1940. aastani. Eesti relvatehas Arsenal puuris aastatel 1929–1934 üle 24 000 Jaapani Arisaka vintpüssi ümber Briti padrunile, sest Jaapani padruneid oli vähe. Uus relv sai tähistuseks KL .303 ja sellega relvastati Kaitseliit.

Keisri- ja kuningriikides olid privilegeeritud üksusteks kaardiväerügemendid (-polgud). Nendes teenisid aega valitud sõdurid (tavaliselt pikemad ja tugevamad mehed) ning aadlikest ohvitserid. Kaardiväelastel olid kõige uhkemad vormid.

Saksamaa laevastikuprogramm
Peeter Suure merekindlus

Saksamaa laevastikuprogramm oli suunatud eeskätt Suurbritannia vastu, kuid see ei jäänud tähelepanuta Venemaalgi. Venemaa oli Vene-Jaapani sõjas kaotanud suure osa oma Balti laevastikust ja pealinn Peterburi jäi merekaitseta. 1911. aastal määrati Tallinn sõjalaevastiku üheks põhibaasiks ning enne esimest maailmasõda ehitati Kopli poolsaarele sõjasadamad ja mitu laevatehast , kus ehitati Balti laevastiku uusi laevu. 1916. aastal rajati merelennusadam.

1912. aastal alustati Peeter Suure merekindluse ehitamist. Merekindlus koosnes mitmest kindlustusvööndist, mis algasid Hiiumaa ja Hanko poolsaare vahelt; viimane kindlustusvöönd sulges Soome lahe selle kõige kitsamas osas Kroonlinna lähistel. Peeter Suure merekindluse keskus oli Tallinn. Linna ja ümbruskonda ehitati kindlustusi ja sõjaväeobjekte, sealhulgas Tondi kasarmud ning Naissaare, Aegna ja Suurupi suurtükipatareid. Merekindluse staap asus Pikal tänaval hoones, kus praegu on siseministeerium. Soome lahe vastaskallastele rajati rannakaitsepatareid, mis suutsid oma tulega tabada iga laeva, mis patareide vahelt läbi sõita üritanuks. Suuremad suurtükid olid 305 mm kaliibriga ehk sama suured nagu suurtel lahingulaevadel.

Merekindlust valmis ehitada ei jõutudki. Pärast sõda võtsid selle üle Soome ja Eesti. Töökorda seati Naissaare, Aegna ja Suurupi patareid ning koostöös soomlastega oldi võimelised sulgema NSV Liidu Balti laevastiku väljapääs Soome lahest. Eesti alistumise tõttu 1939. aasta sügisel seda võimalust ei kasutatud.

Sõjavägi

Sõjavägi koosneb kolmest väeliigist: maa-, mere- ja õhuvägi. 20. sajandi alguses oli põhiväeliik maavägi ehk armee.

Igas väeliigis on omakorda relvaliigid, nt maaväes jalavägi, ratsavägi, suurtükivägi jt. Ohvitserkond moodustus 19. sajandil peaaegu eranditult aadlikest (välja arvatud USA-s ja Prantsusmaal), sest ohvitseriteenistus oli aadliseisusele reserveeritud riigiteenistuse valdkond. 19. sajandi viimasel veerandil lubati sõjakoolidesse ka lihtsamat päritolu mehi. Nii võitles esimese maailmasõjas oma keisri eest ka tuhandeid ida-euroopa talupoegade seast tõusnud ohvitsere, kes endalegi ootamatult pidid pärast sõja lõppu osalema oma rahvusriigi sõjaväe ülesehitamises. Saksamaal, Austria-Ungaris ja Venemaal oli sõjaväeteenistus seisuste süsteemi lõimitud ning andekale alamast seisusest noormehele oli ohvitserikarjäär üks vähestest kõrgemasse seisusse tõusmise võimalustest.

Riigi sõjaväge juhtis formaalselt riigipea, kuid sõjaajal nimetas ta ametisse ülemjuhataja, kes oli elukutseline sõjaväelane kindrali või marssali auastmes. Sõjaväes ei ole volikogu ega parlamenti, kehtib käsuõigus ja ülem vastutab oma käsu tagajärgede eest. 19. sajandil oli sõjapidamine juba liiga keeruline selleks, et ka andekas ülemjuhataja suutnuks kõiki ülesandeid lahendada ainult oma väikese staabiga. Preisimaal moodustati pärast Napoleoni sõdu kindralstaap ja Preisimaa eeskujule järgnesid teised riigid. Kindralstaapi kuuluvad väga hea eriharidusega hoolikalt valitud kindralstaabiohvitserid, kes tegelevad kõrgema sõjalise juhtimise ja sõjalise planeerimisega.

Esimeses maailmasõjas osalenud riikide sõdurite ja langenute arv