1.4. Sajandivahetuse ideed ja liikumised

1.4. Sajandivahetuse ideed ja liikumised

❯ Riigirahvuslus ja kultuurrahvuslus
❯ Eugeenika ja inimõiguste rikkumine
❯ Juudivaenu juured
❯ Naiste valimisõigus enne II maailmasõda

Riigirahvuslus ja kultuurrahvuslus

Mõistet rahvusriik (nation state, Nationalstaat) hakati kasutama Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu (1648) järel. Sel ajal tähendas see, et kõik riigid olid rahvusvahelise õiguse võrdsed subjektid erinevalt varasemast ajast, kui Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririiki käsitleti teiste riikide suhtes kõrgema võimuna. 19. sajandil pääses Euroopas järk-järgult maksvusele seisukoht, mille järgi kõrgema võimu kandjaks on rahvas ehk natsioon kui kodanikkond.

Inglise keeles on natsioon tihti riigi sünonüümiks ja see peegeldub ka mitme asja tõlkes eesti keelde (United Nations = Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, aga ka Rahvusraamatukogu, Rahvusmeeskoor jm). Enamik Mandri-Euroopa riike olid 19. sajandil seisuslikud riigid ja ka paljurahvuselistes impeeriumides oli inimese etniline päritolu tema staatuse määratlemisel üsna ebaoluline. Luges seisus: aadlik, vaimulik, kodanlane või talupoeg.

Natsionalism kultuurilises ja etnilises tähenduses hakkas kujunema 19. sajandil ning on seotud valgustusideede ja romantismi levikuga. Üheks (etnilise) rahvuse mõiste rajajaks peetakse Johann Gottfried Herderit (1744–1803), kes pidas ajalooliselt kujunenud rahvusi nii nende heas kui halvas ajaloo kandvateks jõududeks. Loodi rahvuslikud müüdid – sakslased ja skandinaavlased hakkasid otsima oma juuri germaani mütoloogiast ja saagadest ning kirjutati rahvuseeposed, eestlaste „Kalevipoeg” ja lätlaste „Lāčplēsis” nende hulgas. Carl Robert Jakobson (1841–1882) rääkis oma kolmes isamaakõnes „Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduajast”, leides eestlaste muistsele vägevusele ja 700-aastase orjapõlve viletsusele paralleele piiblilugudest ja antiikautorite teostest.

Saksa natsionalismi võtmeküsimuseks oli Saksamaa ühendamine: kas Austriaga või Austriata (nn suur- ja väikesaksa lahendus, großdeutsche või kleindeutsche Lösung). Lisandus usuküsimus: Preisimaa oli protestantlik, Lõuna-Saksamaa ja Austria katoliiklikud. Baierlaste, württemberglaste, badenlaste ja teiste Lõuna-Saksa riikide eliidi identiteet oli seotud esiteks kodumaa, teiseks katoliku usu ja alles kolmandas järjekorras sakslusega. Keskklass tunnetas end rohkem sakslastena, eriti tänu ajakirjandusele ning erinevate piirkondade suhtlemise elavnemisele.

Pärast Preisi-Austria sõda (1866), milles Austria lüüa sai, teostus väikesaksa lahendus: Saksamaa ühendati Preisimaa ümber ja Austria reorganiseeriti paljurahvuseliseks Austria-Ungari topeltmonarhiaks. See lahendus sobis kantsler Bismarckile, sest „suursaksa” lahenduse korral olnuks protestantlike Preisi Hohenzollernite kõrval teiseks dominandiks katoliiklikud Austria Habsburgid.

Kesk- ja Ida-Euroopa impeeriumide vähemusrahvaste aladel kulgesid seisuslikud piirid mööda rahvuslikke ja keelepiire. Eesti näitel tähendas see seda, et sotsiaalne tõus tõi kaasa saksastumise, sotsiaalne allakäik aga eestistumise. 19. sajandi teisel poolel algas rahvuslik liikumine ka oma aadli ja ülemkihita Ida-Euroopa vähemusrahvaste seas. Sealjuures polnud mitme rahva rahvusliku liitumise eesmärk mitte niivõrd vabanemine impeeriumi surve alt kuivõrd võrdsemate õiguste saavutamine kohaliku ülemkihiga muuhulgas omandi- ja haridusküsimustes.

Kui lätlaste ja eestlaste jaoks oli vastaseks baltisaksa ülemkiht, siis soomlaste rahvusliku liikumise teravik oli suunatud rootsikeelse eliidi vastu eeskätt keeleküsimustes. Leedulasi, ukrainlasi ja valgevenelasi rõhus poola aadel ning slovakkidel tuli võidelda ungarlaste madjariseerimispüüete vastu. Pärast Aleksander II tapmist 1881. aastal hoogustunud venestamispoliitika eesmärgiks oli eeskätt katoliku ja luteri kiriku positsioonide nõrgendamine ning poola ja baltisaksa aadli mõjuvõimu piiramine.

Vähemusrahvaid nähti mõnikord liitlastena, kuid venestati ka nende haridusasutused. Baltisakslased tunnistasid 20. sajandi alguses, et nad on lätlaste ja eestlaste germaniseerimisega hiljaks jäänud; kuid hiljaks oli jäänud ka venestamispoliitika.

Austria-Ungari kaks „tiitelrahvust”, sakslased ja ungarlased, olid mõlemad oma maal, s.o vastavalt Tsisleitaanias ja Transleitaanias, vähemuses.

Kui Transleitaanias püsis seisuslik valimisseadus kuni impeeriumi lõpuni (Ungaris oli 1913. a valimisõigus 7,7% elanikest) ning Ungari võimude poliitika oli suunatud vähemusrahvuste madjariseerimisele, siis Tsisleitaania arenes demokraatia suunas. 1907. aastal anti valimisõigus kõigile vähemalt 24-aastastele meestele. Viimastel, 1911. aasta valimistel valitud Austria parlamendi alamkoja rohkem kui 20 fraktsiooni moodustati rahvuslikul printsiibil (näiteks olid oma fraktsioonid nii saksa, tšehhi kui ka poola sotsiaaldemokraatidel).

Parlamendidebattides oli tavapäraste teemade kõrval arutelul ka vähemusrahvuste õiguste küsimus ja tavaliste teemade puhul tuli arvestada rahvusküsimusega. Austria parlamendi tolerantsus pakkus tribüüni ja ühtlasi kogemuse omandamise võimaluse vähemusrahvuste poliitikutele ning väetas juba ammu külvatud impeeriumi lagunemise seemet.

Vähemusrahvuste liikmetest poliitikuid oli kõigis „tavalistes” parteides ja fraktsioonides, eriti sotsialistlikes, mis oli kõige internatsionaalsem ideoloogia (meenutatagu loosungit „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”). I maailmasõja alguseks sai oma õiguste eest võitlevate vähemusrahvuste poliitilistest liikumistest Mandri-Euroopa poliitika lahutamatu osa.

Impeeriumide lagunemisel ei tekkinud rahvusriigid tühjale kohale; teiselt poolt olid vähemusrahvuste poliitilised liikumised ka üks impeeriumide lagunemise põhjusi. Kuid Ida-Euroopa keelte ja rahvaste kaart oli kui kirju lapitekk, kus eri keelte, rahvuste ja religioonide liikmete kogukonnad elasid läbisegi. Eriti puudutas see Transilvaaniat, Balkani poolsaart ning Sileesiat ja Sudeedimaad, aga ka Leedut, Valgevenet ja Lääne-Ukrainat. Rahvusliku eneseteadvuse tõus suurendas konfliktiohtu segarahvastikuga aladel, kus rahvusaated põimusid religioossete ja seisuslike eelarvamustega.

Eugeenika ja inimõiguste rikkumine

Taotlus käsitleda inimest eeskätt bioloogilise olendina ning alahinnata keskkonna, st kasvatuse, hariduse, kultuuri ja ühiskonna mõju inimese kujunemisele viis eugeenilise praktika tänapäeva mõistes inimõiguste rikkumisteni. Põhjamaades tühistati steriliseerimise seadused siiski alles 1960. ja 1970. aastatel. Paljud riigid on ohvrite ees avalikult vabandanud. Teaduslikele väitlustele selle üle, mil määral on inimene bioloogiliselt ette määratud ja kui palju mõjutab inimese arengut keskkond, on viimasel ajal uut hoogu andnud geneetika kiire areng. Kaasajal mahuvad mõned sisuliselt eugeenilised praktikad, näiteks sünnieelne diagnostika, meditsiinigeneetika mõiste alla.

Soovitame ka lugeda: Stephen Jay Gould. Vääriti mõõdetud inimene. Varrak, 2001.

Juudivaenu juured

Antisemitism ehk juudivaen on umbes 2500 aastat vana ja selle juured ulatuvad Juuda ja Iisraeli sõdade ajastusse 9.–6. saj eKr. Rooma riigis hakati juute taga kiusama pärast kristluse eraldumist juudi usust ja kristluse kehtestamist riigiusuna. Juudid ei tunnistanud Jeesus Kristust messia ja Jumala pojana. Tagakiusamine jätkus keskajal, juutidele kehtestati enamikus Euroopa maades mitmesugused piirangud alates maa omamise keelamisest kuni füüsilise väljaajamiseni. 1492. aastal aeti Hispaaniast välja kõik juudid ja moslemid.

Leedu suurvürstiriik ja hiljem Poola oli juutide suhtes tolerantne, kuid 18. sajandi viimasel veerandil jagati Poola Saksamaa, Austria ja Venemaa vahel. Viimases oli juutide alaline asumine kuni 18. sajandi lõpuni üldse keelatud. Nüüd sai Venemaa suure juudi asustusega Kuramaa, Leedu, Ida-Poola, Valgevene ja Paremkalda-Ukraina. Need alad koos Vasakkalda-Ukraina kubermangudega määrati juutide asualaks (nn черта оседлости), millest väljaspool oli juutidel kuni I maailmasõjani keelatud elada. Tõsi, keelul oli palju haridusest ja tegevusalast sõltuvaid erandeid.

Religioossete põhjuste ja riiklike keeldude kõrval võimendasid antisemiitlikke eelarvamusi juutide omanäolised usukombed, riietus ja traditsioonid. Suhtumine juutidesse oli vastuoluline. Et enamasti oli maaharimine neile keelatud, saavutasid paljud juudid edu kaubanduse ja rahanduse alal ning said rikkaks. Kristlastele oli liiakasuvõtmine keelatud. Panganduse aluseks on aga raha vahendamiselt teenitav tulu. Juudid elasid suletud, kuid omavahel usalduslikus kontaktis olevate kogukondadena kõigis Euroopa riikides ja seetõttu oli neil kergem teostada rahvusvahelisi rahaülekandeid. Paljud Euroopa kuningad ja vürstid rahastasid oma sõdu, aga ka luksuslikku elustiili juutidelt laenatud või neilt välja pressitud rahaga.

Näljahädade ja epideemiate ajal levisid kuuldused, et need on mittekristlastest juutide süü. Sageli oli selle tagajärjeks juutide tapmine, nende vara röövimine ning sünagoogide ja juutide eluasemete rüüstamine – pogromm. Esimesed pogrommid toimusid Euroopas juba enne ristisõdu.

Valgustusideed ei jätnud juudi kogukondi puutumata. Juudi valgustusliikumise – haskala  – üks teerajajaid oli juudi filosoof Moses Mendelssohn (1729–1786). Haskala toetas juudi ühiskonna uuenemist, avanemist kristlikule maailmale ja ilmalikku haridust. Tekkis terav konflikt haskala ja juudi religioosse ortodoksia vahel. Viimane seisis traditsioonide ja usu alalhoidmise eest. 19. sajandil osales üha rohkem juute oma riikide avalikus elus. Paljud neist loobusid juudi usust ja lasid end ristida.

Saksamaa, Austria-Ungari, Suurbritannia ja Prantsusmaa poliitikas ja majanduselus oli 19. sajandi lõpus hulk mõjukaid juudi poliitikuid ja majandustegelasi. Benjamin Disraeli (1804–1881) valiti 33-aastaselt Briti parlamendi alamkotta ning ta oli 1868 ja 1874–1880 peaminister.

Kodanikuõiguste andmine juutidele ei lõpetanud antisemitismi. 19. sajandi viimasel veerandil hakkas see Saksamaal ja Austria-Ungaris, aga ka Prantsusmaal, Venemaal ja mujal hoopis kasvama. 1870. aastate lõpul sai „juudiküsimusest” avalike poliitiliste diskussioonide objekt. Antisemiitliku poliitika ideoloogid Saksamaal (vaimulik Adolf Stoecker, ajaloolane Heinrich von Treitschke jt) süüdistasid juudi rahandustegelasi majandusraskuste põhjustamises ning rõhutasid saksluse tähtsust. Nemad käsitlesid juute kui rassi, sest paljud juudid olid edukalt ühiskonda lõimunud ning ristiusku astunud.

Austria-Ungaris suurendas antisemitismi juutide massiline sisseränne Galiitsiast ja Tšehhimaalt suurematesse linnadesse. Viinis elas 1848. aastal umbes 5000, 1914. aastal aga juba 175 000 juuti. „Juudiküsimusest” sai Saksamaa ja Austria-Ungari, aga ka Prantsusmaa ja Venemaa sisepoliitika üks teemasid.

Naiste valimisõigus enne II maailmasõda

Riik	aasta
Mani saar	1881
Uus-Meremaa	1893
Cooki saared (Briti valdus)	1893
Austraalia	1902
Soome	1906
Norra	1913
Taani	1915
Venemaa (sh ka Leedu, Läti, Eesti ja Poola)	1917
Kanada	1917
Suurbritannia	1918
Saksamaa	1918
Ungari	1918
Luksemburg	1919
Holland	1919
Austria	1919
USA	1920
Albaania	1920
Tšehhoslovakkia	1920
Rootsi	1921
Mongoolia	1924
Ecuador	1929
Hispaania	1931
Brasiilia	1932
Maldiivid (Briti valdus)	1932
Rumeenia	1938
Bulgaaria	1938
Boliivia	1938
El Salvador	1939