Inimese kui liigi kujunemine

Inimese kujunemise lugu nimetatakse antropogeneesiks ja praegu teadlaste käsutuses olev leiumaterjal näitab, et see algas umbes 5 miljonit aastat tagasi.

3,6 miljoni aasta eest kõndisid meie eellased juba kahel jalal ja nende kehaehitus oli hämmastavalt „inimlik”. Meie eellasi, kes esimesena kahel jalal seisid ja kõndisid, nimetavad teadlased australopithecus’teks.

Australopiteekuste järeltulijateks olid esimesed inimlased ehk hominiidid – homo habilis (oskav inimene), kes ilmus ajaloolavale umbes 2 miljonit aastat tagasi ja oskas valmistada juba tööriistu.

Homo habilis’e järeltulija homo erectus rändas Aafrikast Euroopasse ja Aasiasse. Tema järeltulijateks olid Aafrika liinis 200 000 aastat tagasi kujunenud homo sapiens (tark inimene) ja Euroopas homo neanderthalensis.

Homo sapiens’i väljaränne Ida-Aafrikast algas u 150 000 aasta eest, kui homo sapiens jõudis Lähis-Itta, seejärel u 60 000 aasta eest Austraaliasse, 40 000 aasta eest Euroopasse, Siberisse ja Hiinasse ning u 15 000 kuni 35 000 aastat tagasi Ameerikasse.

Euroopas ootas teda ees homo neanderthalis, kes aga juba 15 000 aastat hiljem ehk 25 000 aastat tagasi välja suri. Antropogeneesi kogupikkusega võrreldes toimus maailma asustamine homo sapiens’i poolt alles hiljuti ja kiiresti ning välistest rassierinevustest hoolimata on inimkond geneetilises mõttes ühtne liik.

Nüüdisinimese Euroopasse saabudes valitses siin jääaeg (täpsemalt viimane suur jäätumine), mis lõppes 10 000 kuni 15 000 aastat tagasi.

Jää taandumine ja kliima soojenemine muutsid oluliselt elukeskkonda ja Euroopa piire ning põhjustasid rahvaste rändamist. Ka Eesti järjepidev asustus sai alguse alles sellel perioodil.

Näib, et Euroopa kultuuri tegeliku pideva arengu ajalugu on mõõdetav mitte miljonite ega sadade või kümnete tuhandete, vaid kõigest tuhandete aastatega.